Oleme tänulikud spetsialiseerunud ajakirjanikele, kes meid valgustavad näiteks infotehnoloogia, meditsiini, maailmaruumi, kliima ja muu tehnilise arengu osas, või neile, kes kunsti, muusika, kirjanduse ja muu kultuuri vallas meid harivad! Eeltoodud sektorid aga ei mõjuta meie igapäevast majanduslikku elu. Nende ühiskondlik vastutus on väga väike või ei ole seda üldse.
Olukord on hoopis teine poliitika ja majanduse vallas. On loomulik, et igal ajakirjanikul on oma maailmavaade, poliitiline seisukoht, milline peaks tema arvates ideaalne ühiskond olema. On kaks põhilist gruppi. Ühed, kes pooldavad väikest valitsust, mis kaitseks riiki välisvaenlaste eest, hoolitseks sisekorra ning kodanike pensionide ja tervishoiu eest ning soosiks eraettevõtlust, kapitalismi, madalaid tulumakse ega sekkuks palju kodanike ellu. Teised jälle leiavad, et valitsus peaks kõiki ühiskonna probleeme lahendama ja selle tõttu pooldavad suurt valitsust, millega kaasneb suur bürokraatia ja tihti suured riigivõlad. Ajakirjanike eetilised tõekspidamised on määrava tähtsusega nende töös ja kuidas nad ühiskonda näevad.
Demokraatlikes riikides, nagu Kanada ja Ameerika, pooldab enamik ajakirjandust suurt valitsust. Kirjeldatakse neid hüvitusi, mida valitsus pakub, jättes tihti mainimata, kui palju need hüvitused maksavad, kuidas neid rahastada ja kes seda peab tegema. Sõnavabaduse alusel ei saa neile ette kirjutada, et nad peavad hüvitustega kaasuvaid kohustusi kirjeldama. Kahjuks ajakirjanduse vähemus juhib tähelepanu hädaohule, mis suured avaliku sektori võlad endaga kaasa toovad.
Alexander Tylor, šotlasest ajalooprofessor Edinburghi Ülikoolis, kommenteeris aastal l887 Ateena Vabariigi kokkuvarisemist umbes 2000 aasta eest järgmiselt: “Demokraatia on oma olemuselt ajutine, ta lihtsalt ei ole suuteline olla kestev valitsemise vorm. Demokraatia püsib senikaua, kuni valijad avastavad, et nad võivad omale hääletada rikkalikke hüvitusi riigi varakambrist. Sellest momendist alates enamik hääletab nendele kandidaatidele, kes lubavad kõige suuremaid hüvitusi riigi varakambrist, mille tagajärjel demokraatia variseb kokku ebapiisava riigi majandamise tõttu ja millele alati järgneb diktatuur.”
Ontarios on iga elaniku kohta provintsi ja riigi võlg kokku umbes $35.000. Sellele lisanduvad rahastamata lubadused, mida valitsused on teinud. Hiljutistel Kanada valimistel tuli võitjaks liberaalide partei, kes valimistel kuulutas, et esimese kolme valitsemisaasta jooksul Kanada riigivõlg suureneb igal aastal!
Ameerikas on praegune riigivõlg üle 18 triljoni dollari, mis on umbes $55.000 iga Ameerika elaniku kohta. Lisanduvad rahastamata lubadused, mida valitsused on teinud ja mis mõnede hinnangul on suuremad kui Ameerika riigivõlg.
Kunagi tuleb need võlad kinni maksta! Kas see sünnib demokraatlikult või kodanike vabaduse piiramisega, seda näitab tulevik. Väga väike osa ajakirjandusest tegeleb selle probleemiga. Enamik on pööranud selja sellele probleemile ega lase sellel oma südametunnistust tülitada!
Tarvo Toomes
