Loobuti mõistest „muistne vabadusvõitlus” ja leiti, et oli peamiselt sellel alal aset leidnud Kirde-Euroopa ristisõda, kusjuures ristisõdalaste-seiklejate vallutamist püüdsid asjatult-mõttetult takistada kohalikud riikluseta ja rahvuseta omavahel vaenujalal seisvad hõimud. Kuidas oli aga ristisõdalaste riikluse ja rahvusega – ning üksmeelega? Las neil küsimustel puhata, sest muistse vabadusvõitluse prügikasti heitmine toob kaasa selle kasti veelgi suurema täitumise.
On juhitud tähelepanu faktile, et rahvusromantiline „muistne vabadusvõitlus” oli üks ärkamisaja alustaladest. Nii Jakobson kui ka Hurt on seepärast kriitika alla langenud, kas tuleb ärkamisaega samuti uuesti ümber hinnata, kuna selle ideoloogia lähtus vale eeldusest? Ajaloo prügikastis on juba ühte ja teist, kas tuleb välja õngitseda Ado Grenzsteini truualamlikud proklamatsioonid? Sinna kuulub vist ka Mart Laari doktoritöö „Äratajad” (2005)? Ta on nagunii juba kriitikatule all, kuna ta oma ajaloolistes väljaannetes rõhutavat liiga palju eestlaste panust – rahvusromantik ikkagi!
Siit edasi Vabadussõja juurde, kas tuleb vabandada, et ka seda on seotud olematu „muistse vabadusvõitlusega”? On veel nii värske, et on raskem ümber tõlgendada, eriti kuna Eesti Vabariigil pärast ajaloolist puhastustööd on vaja natuke õigustust oma eksistentsile. On aga juba juttu sellest, et oli vist kodusõja laadi, eestlased võitlesid mõlemal pool. Selle vahepealse tõe peaesindaja on ikka veel auväärt akadeemik ja pole loomulikult oma arvamist muutnud, ja tal on veelgi mõttekaaslasi. Ega see arvamus vist ei löö läbi enne, kui tuleb mõni Eesti ajaloo õppejõud Venemaalt? Kuna ajaloo ümberhindamine veel läheb liiga aeglaselt, tuleb õppejõududena appi kutsuda kogenud välismaalasi. Saksamaalt on juba tulnud, tulemuseks on ka Landeswehri sõja ümberhindamine, seda olevat põhjustanud eestlaste „käpardlik” hoiak, kui kasutada ühte viimast moesõna endise Eesti poliitika iseloomustamisel. Pole vist siiski karta Balti hertsogiriigi idee elustamist?
Nüüd oleme jõudnud Vabadussõja Tartu rahu järgse Eesti Vabariigi juurde, mille järjepidevust rõhutab praegune, samal ajal sellest tugevalt distantseerudes. Vigade hulgas ei unustata ka rahvusromantilist hoiakut „muistse vabadusvõitluse” ülistamisega. Tugeva kriitika alla langeb Pätsi „diktatuur” sellega kaasnenud „vaikiva ajastuga”. Oleks vaja paremat euroopalikku nägemust, mille järgi see polnud tookord erand. Samuti reedeti Eesti väikeriigina pigem teiste poolt. Negatiivne hoiak on aga pärast esimesi positiivsemaid meenutusi just ajaloolaste, nagu Magnus Ilmjärv, kaudu kinnistunud ja laialt levinud. Ega kriitilistest vigisejatest ja vingujatest puudust ei tule, mõnele on see kujunenud lausa elu normiks. Paraku on neil väga lühike mälu. Veel pisut enam kui 25 aastat tagasi tuli neil endil suu lukus hoida. Unustatakse ära, et Eestis oli 50 aastat tõelist „vaikivat ajastut”. Seda pole aga nii põhjalikult analüüsitud, samuti mitte selle hoiakut „muistse vabadusvõitluse” suhtes. Eesti saatust jaganud Lätis ja Leedus on tasakaalukam hoiak – isegi Ulmanise ja Smetona ausambad, sest neid vaadeldakse eeskätt ohvritena. Eestis asendab Lenini ausammast Jeltsini oma!
Nii on eestlastelt võetud positiivsem minevik. Nüüd tuleb vist võtta käsile ka „Kalevipoeg”, on juba üksikuid kriitilisi hääli, milleks veel seda rumaluste kirjeldust vaja? Olevikku tehakse selle kõige taustal maha ja tulevik oleks nagu olematu? Kas nii käitub rahvas, kellel peaks olema tsipake uhkust? Rahvuslust samastatakse Eestis nagunii juba üsna tihti natsismiga ehk vahepealse kombe kohaselt koguni fašismiga! See on ka paremini kooskõlas Eesti suure naabri arvamusega.
Olen oma pika eluea ajal näinud paljusid ajaloo ümberhindamisi, aga mitte oma rahva halvustamise suunas. Püütakse tõlgendada positiivselt, säilitada teatud rahvuslikku eneseväärikust.
Lõpuks sooviksin, et eestlased oleksid õiglasemad ja hoolivamad oma riigi suhtes, ei esitaks ebarealistlikke nõudmisi, mis põhinevad võrdlustel, mis ei ole kohased. Eesti on ajaloo mastaabis alustanud suhteliselt hiljuti nullist ja peab seetõttu tegema rohkem tööd kui teised. Selle taustaks puudub moraalne õigus luksusele, mille nimeks on pessimism. On liiga väike, liiga noor ja liiga haavatav, seepärast ei saa kuulutada pessimismi ega negatiivset hoiakut oma rahvusideoloogiaks.
Kuigi meil pole just kuulsusrikkaid esivanemaid, peaksime ikkagi suhtuma neisse positiivsemalt.
Pole vaja mingit esivanemate kultust, ainult natuke arusaama
Vello Helk
