USA ajakirjanduses kritiseeriti presidendi kõnet nii paremalt kui vasakult, ühed arvasid, et president läks ise liiga kaugele ja teised, et ta tegi ja teeb selles vallas liiga vähe.
Mullu novembris, kui Edward Snowdeni skandaal oli haripunktil, kaitses Eesti president rahvusvahelises meedias põhimõtteliselt küberluuramise vajadust ning pidas endastmõistetavaks teadmist, et telefone kuulatakse pealt. Ilves pidas NSA skandaalile reageerimist liialduseks: «Lehti lugedes on tekkinud pilt, nagu arvaks tehnoloogiat mittemõistvad inimesed, et NSA loeb kõigi e-kirju. Ega ikka ei loe,» kinnitas Ilves Helsingin Sanomatele antud usutluses. NSA suudab leida sidemeid ja seoseid erinevate inimeste vahel; ükskõik milline maa, kus on piisavalt elanikke, suudab teha sama. Kindlasti suudab seda teha 82 miljoni elanikuga riik. Ilves viitas sellega Saksamaale, mille juhtkond sattus raevu, kui selgus, et USA on nuhkinud kantsler Angela Merkeli telefonikõnede järele.
«Viimase 20 aasta jooksul, isegi kui telefoniks oli selline tohutult suur vana Nokia, lülitati see tähtsate asjade ajamise ajaks kinni ja pandi sahtlisse.» «Tean, et kõik, mida nüüd öeldakse, võidakse pealt kuulata,» ütleb Ilves. Eesti presidendi sõnum oli see, et tähtsatest asjadest pole kunagi räägitud seal, kus saab kuulata pealt telefone ja nuhkida e-kirjade järele. Seda ei tehta ka nüüd.
Kahjuks võis see usutlus ja eriti Eesti ajakirjanduse vastavad naeruvääristavad karjatuskajastused jätta avalikkusele mulje, nagu ei peaks Eesti president eetilist e-riiki üldse võimalikuks, et küberluures ongi kõik lubatud ning eraisikul või riigil polegi mõtet loota mingile seaduslikule kaitsele, rääkimata eetilistest kokkulepetest.
Tegelikult on lugu risti vastupidine: Eesti on olnud rahvusvahelistel foorumitel silmapaistvalt tegus, avatud, ent eetiliselt reeglistatud kübermaailma eestkõneleja eesotsas meie presidendiga.
President Ilves pakkus sellessamas Helsingin Sanomate usutluses välja kaks seadust, mis on olulised eetilise e-riigi toimimise seisukohalt: «Esimene on see, et isikuandmed peavad kuuluma kodanikule.» See suurendaks usaldust infoühiskonna vastu. Inimene võiks ise otsustada, kes tema tervishoiu- ja maksuandmete ning aadressiga teeb ning mida, ütles Ilves ja lisas, et soovi korral võiks sellele juurdepääsu ka ära keelata.
«Teine asi on see, et seadus peaks keelama riigil ära küsida sellist teavet, mis sel on juba olemas.» Asja ideeks on sundida riiki ehitama üles nii tõhus andmevahetussüsteem, mis väldiks liigset bürokraatiat ja inimeste jooksutamist ühest ametkonnast teise.
Jaanuari lõpus Davosis toimunud Maailma Majandusfoorumil kutsus Eesti president üles looma Euroopasse toimiv digitaalne ühisturg, hoiatades, et kui riigid ei saa aru vajadusest tagada elektrooniliste teenuste vabaks liikumiseks vajalik seadusandlus ja taristu, kaotab Euroopa globaalse konkurentsivõime. “Euroopas saab juba rääkida inimeste, kaupade ja kapitali, aga mitte digitaalsete teenuste vabast liikumisest. Seda viimast meie tänased seadused ja suhtumine pigem takistavad,” märkis Ilves.
Eesti riigipea sõnul on Euroopa e-teenuste ja pilvetehnoloogia vallas maailma paremast praktikast väga palju maha jäänud. “Eeskujuks on siinkohal Eesti ja Soome, kes allkirjastasid hiljuti digitaalselt riikide tasemel kokkuleppe kasutada ühist andmevahetuskihti. See on suurepärane näide, kuidas saab luua piiriüleseid teenuseid ja riikidevahelist inforuumi, loodetavasti hoogustab see Euroopa digitaalse ühtse turu arengut,” lisas ta.
President Ilves nentis, et Euroopa tervishoid on IT-lahenduste rakendamisel teistest valdkondadest vähemalt kümme aastat maha jäänud. Ta on seisukohal, et iga inimese digitaalselt salvestatud terviseandmed peavad kuuluma sellele konkreetsele inimesele, ta peab pääsema ükskõik millisel ajahetkel neile ligi ja saama vajadusel otsida ükskõik millisest liikmesriigist parimaid ravivõimalusi. Eesti riigipea lisas, et inimeste terviseandmetesse ja muusse delikaatsesse infosse, selle omandiõigusesse, levitamisse, avalikustamisse ja töötlemisse puutuv on äärmiselt keeruline, nii siseriiklike kui Euroopa-üleste seadustega reguleeritud valdkond. “See tähendab, et vajame uut, digiajastule vastavat õigusruumi,” märkis president Ilves.
Põhiküsimus on, kuidas suudame luua eetilist e-riiki olukorras, kus õigusreegliteta jäetud „tänapäeva luurajad üle kogu maailma jätavad lappimata olulised turvaaugud, saboteerivad vaba tarkvara, ehitavad tagauksi infosüsteemidesse ning nõrgendavad krüptoalgoritme, et oleks lihtsam huvitavatesse kohtadesse sisse murda”, nagu kirjutab Eesti Interneti Kogukonna aktivist Elver Loho artiklis „Kui luurajast saab julgeolekurisk” (Sirp 20.okt.2013). Kõike seda tehes on kontrollimata luurest endast saamas maailma üks suuremaid julgeolekuriske.
Ometi on valdkondi, kus Eesti on juba praegu küberturvalisuses USAst ees: näiteks on Eestis ammu kasutusel märksa turvalisemad kiipkaardid kui odavamatele magnetribakaartidele toetuvas USAs. Eesti e-riigis poleks seepärast olnud võimalikud nii massilised miljonite inimeste krediitkaardiandmete varastamised, nagu hiljuti juhtus poekettide Targeti ja Neiman Marcuse klientidega USAs.
Lõppude lõpuks taandub kõik inimeste endi eetikale: kübermaailma avatus ja vabadus vajab samasugust eetilist kontrolli ja ühiskondlikke-riiklikke kokkuleppeid nagu inimühiskond, mis ei toimi (enese)kontrolli ja seadusteta. Initsiatiiv on õnneks haaratud, nüüd tuleb Eestile soovida õiguslikku jõudu uued e-seadused välja töötada ning vähemasti Euroopas, kui mitte maailmas kehtestada. Eetilise e-riigi loomine võikski olla Eesti positiivne missioon maailmas.
Sirje Kiin
