Kui meedia oleks rangelt erapooletu, tuginedes kristlikule eetikale, tehes vahet tõe ja vale vahel, õigluse ja ebaõigluse vahel, siis oleks sellest palju abi parema ühiskonna loomiseks.
Kahjuks on enamikul ajalehtedest, raadio- ja televisioonijaamadel oma kindel poliitiline hoiak. Ühed pooldavad suurt ja üha suuremat valitsust ning on eraettevõtluse ja turumajanduse suhtes väga kriitilised, teised pooldavad eraettevõtlust ja leiavad, et valitsus peaks piirduma kodanike sise- ja välisjulgeoleku kaitsmise ja ühiskonna riskigruppide eest hoolitsemisega ning sekkuma võimalikult vähe kodanike eraellu. Esimesed on vasak-, teised parempoolsed. Rangelt erapooletut meediat vist polegi olemas. On olemas meediat, mis valgustab nii vasak- kui parempoolset maailmavaadet, vähese kallakuga ühele või teisele poole. Viimastel aastatel on meediale lisandunud internetis tekkinud uudistevahendus.
Lihtsaim moodus oma maailmavaadet edendada ja õigustada on ära tuues oma partei saavutused ja vastaspoolse partei eksimused ja vead ning vastupidise maha vaikimises.
Kes seda teevad, võivad õigustatult öelda, et nad raporteerivad ainult fakte, jättes ütlemata, et edastavad ainult neid, mis nende maailmavaatele sobivad on. Säärane käitumine on eetiliselt küsitav, kuid see ei näi enamikku meediategelasi häirivat kas eetika või üldise hariduse puudumisel.
Demokraatlikes maades domineerib tugevasti vasakpoolne meedia. Miks see nii on, seda on võimalik mitut moodi selgitada. Alljärgnevalt üks moodus.
Need, kes on külastanud St. Peterburgis asuvat Ermitaaži, endist Vene keisri Talvepaleed, on kindlasti jahmunud tohutust rikkusest, mis seal asub ja mis on väevõimuga kunagi kokku aetud. Eraldi toad, mis on pühendatud maailmakuulsate kunstnike, nagu Rembrandt, Rafael jpt maalidele, saalid, mille seinad on kaetud ehtsa kullaga ja muid aardeid, mis seal leiduvad, on hinnatud praegu umbes 10 miljardile dollarile. Seal elas tsaar oma perekonnaga ajal, mil suur enamik vene kodanikke orjade ja talupoegadena elas äärmises viletsuses ja tihti kannatas nälga. See tohutu ebavõrdsus ja ebaõiglus andis õigustatult põhjust vabaduse ja õiglasema rahva varanduse jaotamise nõudmisele. Talvepaleed võib nimetada inimliku edevuse ja ahnuse monumendiks.
Saksa filosoof Hegel oli loonud teooria teesist ja antiteesist, mis vägivaldselt kokku põrkasid ning mille tagajärjel tekkis uus ja täiuslikum olukord, süntees. Hegeli õpilane Karl Marx rakendas seda oma ühiskondlikule, klassivõitluse teooriale. Uus ja täiuslikum ühiskond sai tekkida olemasoleva ühiskonna eri klasside vägivaldse kokkupõrke tagajärjel. Kommunist ja marksist Vladimir Lenin oli üheks tsaarivõimu vastu võitlejaks Venemaal, kes Esimese maailmasõja ajal põgenes mõneks aastaks Šveitsi, kuni sakslased ta sõja lõpu poole Venemaale sokutasid, et sealset võimu nõrgestada ja vene vägede võitlusvõimet vähendada. Demokraatlikus Šveitsis viibides veendus Lenin, et ka demokraatlikus ühiskonnas, kus valitseb trüki- ja sõnavabadus, on võimalik kodanike ajusid pesta ühekülgse uudistevahendusega, esitades võimule soodsaid fakte ja vaikides maha ebasoodsaid.
Esimese maailmasõja lõpule järgnes Venemaal kodusõda, mille kommunistid Lenini juhatuse all võitsid. Selleks, et oma võimu kindlustada ja rakendades marksistlikku klassivõitluse teooriat, asus Lenin Venemaa ühiskonda puhastama oma vastastest, neist, kes vanas ühiskonnas olid moodustanud ühiskondliku selgroo. Selleks vajalikud tapatalgud olid äärmiselt suured. Olla isegi väidetud, et Lenini käsualused olid hakanud kaebama, et nad olid tapmisest väsinud!
Läänemaailmas toimus samuti enne ja peale Esimest maailmasõda vana klassisüsteemi lagunemine. Tekkisid ametiühingud, mis nõudsid töölistele paremaid palku ja turvalisemaid töötingimusi, rakendati pensioniseadusi ja töötukindlustusi. Ettevõtlikke inimesi, kes rakendasid uusi majanduslikke ja tehnoloogilisi meetmeid, millega majanduslik kasv ja ühiskondlik heaolu kasvasid, ei takistatud. Kõik see muudatus toimus suurel määral ilma vägivallata, demokraatlikul teel. Enamik meediat toetas neid muudatusi.
Olles elanud demokraatlikus Šveitsis ja jälginud sealset demokraatlikku arengut, taipas Lenin, et Venemaal toimuvaid tapatalguid tuleb igal juhul maha vaikida ja Läänemaailma ees varjata. Loodi Komintern, mille osad asusid kommunistlike parteidena või varjatud nimedega asutustena demokraatlikes maades ja mis kiitsid taevani suurt arengut Venemaal, uue nimega Nõukogude Liidus. Ehitati Potjomkini külasid, näidisasulaid, mida demokraatlikest maadest saabunud külalistele näidati, kui uhke ja ilus elu uues ühiskonnas oli ja mis varjasid tegelikku viletsust ja terrorit.
Osa Läänemaailma meediat rakendati selle vankri ette. Eriti silmapaistev oli New York Times, kelle Moskva korrespondent Walter Duranty muutus paljudele teistele vasakpoolsetele ajalehtedele N. Liidu asjatundjaks ja kelle kiitvaid kirjutusi tihti tsiteeriti. Duranty vaikis täiesti maha Ukraina sundkolhoseerimisele järgnenud näljahäda, mille tõttu umbes kuus miljonit inimest näljasurma surid.
Vabas maailmas tekkisid Lenini sõnutsi “kasulikud idioodid” – isikud, kes oma ühiskondades silma paistsid ja N. Liidu propagandat oma rumalusest levitasid. Nende hulgas olid näiteks kirjanik George Shaw, näitlejatar Jane Fonda ja senaator Edward Kennedy. Jane Fonda lasi end pildistada Vietnami sõja ajal Hanois, istudes õhutõrjekahuril. Kahuril, mida kasutati Ameerika lennukite allatulistamiseks. Senaator Edward Kennedy käis omal algatusel, mitte president Reagani valitsusse kuulununa, Moskvas sealsete juhtivate tegelastega rääkimas, et president Reaganit ei tohi tõsiselt võtta, sest paljud ameeriklased ei nõustu temaga. Et kahele viimasele mingit karistust ei järgnenud, näitab ühiskonna leebet ja mõnel juhul isegi pooldavat suhtumist kommunistliku ajudepesu tagajärgedele.
Ameerikas tekkis Vietnami sõja ajal eriti üliõpilaskondades tugev vastureaktsioon Vietnami sõjale. KGB-l oli seal paras roll tänu oma agentidele ja kasulikele idiootidele. Tekkisid alusetud kuulujutud Ameerika vägede vägivallast Vietnami elanike vastu. Kunagi varem pole sõjast koju pöördunud veterane nii halvasti vastu võetud kui siis. Suurest osast tookordsetest üliõpilastest, kes sõja vastu demonstreerisid, said ülikoolide professorid. Uurimused näitavad, et umbes 80% Ameerika ülikoolide professoritest on vasakpoolse maailmavaatega. Pole siis mingi ime, et kui ülikoolidesse kutsutakse parempoolse maailmavaatega kõnelejaid, siis tühistatakse tihti, enamikus üliõpilaskonna survel, nende esinemine. Ettekäändeks, et ülikool ei suuda nende julgeolekut garanteerida. Vasakpoolse maailmavaatega esinejatel seda probleemi ei ole. Kanada ülikoolid ei erine palju Ameerika omadest.
Demokraatlikes ühiskondades tekib paratamatult ühiskonna majanduslik kihistumine. Ettevõtlikumad inimesed saavad rikkamaks kui teised. Järelikult jaguneb ühiskond majanduslikesse klassidesse, nii et klassivõitlus kestab edasi, mida enamik meediast pooldab. Meedia enamik pooldab üha suuremat valitsust, aga ei tunne muret selle üle, et enamikes demokraatlikes maades riigivõlad aina suurenevad. See on ju vargus järgmistelt generatsioonidelt, kes peavad need võlad kunagi kinni maksma või hüperinflatsioon muudab nad väärtusetuks, mille kaudu võlausaldajad oma varanduse praktiliselt kaotavad. See võib tuua ühiskonda murrangulised muudatused, kus ka üsna tõenäolikult vägivalda võib esineda. Allakäik on eetiline.
Ameerikas toimusid hiljuti presidendi valimised. President Obama eelmise nelja valitsusaasta jooksul suurenes Ameerika riigivõlg umbes kuue triljoni dollari võrra. Ilmselt see valijaskonda ei seganud, sest president Obama valiti tagasi, ilma et riigi võlakoorem oleks keskseks valimispähkliks olnud.
Kanadas on viimastel aastatel olnud konservatiivne valitsus. Igal aastal on olnud riigil rahaline puudujääk, millele vaatamata on riigiteenistujate arvu ja palkasid tugevasti tõstetud. Ontarios on kolm korda järjest valitud liberaalide partei valitsus. Esimesel korral ei lubanud peaministrikandidaat Dalton McGuinty tulumakse tõsta, kuid kohe peale valimisvõitu teatas, et kehtestab tervishoiutasu $300 isikult. Järgmistel valimistel valiti McGuinty tagasi ja ta valitsus kulutas ligi kaks miljardit dollarit maksumaksjate raha projektidele, millest midagi ei tulnud. Ta valiti tagasi kolmandat korda, pärast seda, kui oli tühistanud kahe poolelioleva elektrijaama ehitamise, et garanteerida liberaalide kandidaadi võitu, mis läks Ontario maksumaksjatele maksma mitusada miljonit dollarit. Kas pole imelik, et valijad, kes enamikus elavad oma sissetulekute piirides, valimistel valivad poliitikuid, kel puudub vastutustunne rahalistes küsimustes?
Parempoolne meedia on demokraatlikes riikides vähemuses. Kanadas on võrdlemisi uus telejaam Sun Television parempoolne, kuna aastakümneid maksumaksjate poolt miljardi dollariga aastas toetatud telejaam Canadian Broadcasting Corporation on vasakpoolne ja Ameerika suhtes vaenulik. National Post ja Toronto Sun on paar väheseid parempoolseid ajalehti Kanadas. Ameerikas on Wall Street Journal üks vähestest parempoolsetest ajalehtedest. Foxi telejaam on parempoolse kallakuga. Parempoolsete kaastööliste arv ületab vasakpoolsete oma, kuid kõiki päevaküsimusi vaieldakse vasak- ja parempoolsete kaastööliste vahel. Mitmed endised demokraatide presidendikandidaatide valimisjuhid kuuluvad Foxi kaastööliste hulka. Sellele vaatamata heidetakse Foxile ette, et seal valetatakse parempoolsete poliitikute kasuks, mis ei vasta tõele. Ülejäänud televisioonijaamad on kas vasakpoolsed või vasakpoolse kallakuga, kes enamikus ignoreerivad neid mitmeid skandaale, mis president Obama valitsust ümbritsevad.
Kuna enamiku demokraatlike riikide valitsused ja nende allühikute valitsused on suurtes võlgades ja nendes maades on valitsuste osakaal ühiskonnas pidevalt kasvanud, siis saab ainult järeldada, et vasakpoolse meedia võim, mis nõuab üha suuremat valitsuse sekkumist ühiskonda, arvestamata majanduslikke tagajärgi, on nii suur, et riikide majanduslik heaolu on saavutatud järgnevatelt põlvedelt raha varastamisega. Meedial on tohutu võim demokraatlike maade tuleviku määramisel.
Tarvo Toomes
