Ajaga on aga inimkonna silmaring sedavõrd laienenud ning teadus sedavõrd keeruliseks muutunud, et tavalisel inimesel on raske sammu pidada. Uute avastuste korral kipub seetõttu pead tõstma vanasõna, et ,,hirmul on suured silmad“.
Üheks näiteks on hiljutise Hiina (spiooni?) õhupalli ilmumine. See tulistati küll alla, kuid üha enam loeme ajakirjanduses teateid, kuidas siin-seal olevat nähtud ja isegi pildistatud uusi, müstilisi UFO-sid. Pole siis ime, kui üks mitteteadlasest Ameerika poliitik hiljuti väitis, et tegemist olevat Maa-väliste (extraterrestrial) ruumisõidukitega, mille abil võõrad olendid meid uurimas käivad. Enne, kui hakkame selliseid UFO-sid uskuma ja taga ajama, läheneme probleemile lihtsamast küljest: kus oleks selliste olevuste kodubaas? Kus saavad nad alguse? Öeldakse, et noh, mõnel teisel planeedil! Vaatame oma planeedid siis üle.
Esimene on Merkuur. Ta on Päikesele sedavõrd lähedal, et valgustatud küljel on temperatuur +430ºC. Kuna puudub atmosfäär, siis varjuküljel mõõdame -180°C. Nendes tingimustes ei eksisteeri mingit elu. Planeet Veenuse atmosfäär on 98% süsihappegaasi ja seetõttu pinnatemperatuur on +390°C. Aga tina sulab juba +327°C juures! Marsil oleme ise käinud ja kui seal mingit elu leitakse, siis vaid pinnaaluste mikroobide näol. Marsi ja Jupiteri vahel on ligi 100,000 igas suuruses asteroidi (kääbusplaneedid), kivirahnudest kuni 583-miilise läbimõõduga Ceresini. Kõik on atmosfäärita ja külmad.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
