Maduro ei ole Venezuela president demokraatlikus tähenduses. Ta oli valimised kaotanud kandidaat, kes jäi võimule pettuse, kohtute allutamise ja relvajõu abil. Ta ei seisnud enam valijate mandaadil, vaid julgeolekustruktuuride lojaalsusel. Seepärast ongi sõna „röövimine“ eksitav juba lähtekohas: see eeldab presidenti. Küsimus on, kas Maduro oli 2026. aasta jaanuaris üldse president – või oli ta režiimijuht, kes hoidis võimu pärast valimiskaotust.
Just selles legitiimsuse tühimikus sünnib praegune poliitiline ja semantiline sõda „röövimise“ ja „vahistamise“ vahel. Ning enne, kui hinnata USA sammu rahvusvahelise õiguse mõttes, tuleb vaadata ausalt otsa faktile, mida on aastaid mugavuse või geopoliitilise hirmu tõttu ignoreeritud: Maduro varastas valimised.
Valimispettus kui võimu alus
Venezuela viimased presidendivalimised ei olnud „ebaühtlane demokraatia“, vaid süstemaatiline ja institutsionaliseeritud pettus. Opositsiooni kandidaat Edmundo González Urrutia kogus sõltumatute hinnangute, paralleelsete loenduste ja opositsiooni vaatlejate järgi rohkem hääli kui Nicolás Maduro. Sellest hoolimata kuulutas režiimi kontrolli all olev valimiskomisjon võitjaks Maduro.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
