Seletab mitmeti, miks, kas just ootamatult, aga põhjendamatult kallaletung Ukrainale Kremli megalomaani poolt sündis. Teadmine, et enesel on tuumarelvad, on sundteenimine armees, seega kahuriliha, nagu endised sõdurid teavad küllaldaselt viis Moskva alatusele, teades, et nagu ikka, kardetakse julget vastust.
Teades samuti, et Venemaa hoiab Euroopa olulisemad, otsustavad riigid oma kütkes. Saksamaa leebe lähenemine pea sõltuvusele Venemaa maagaasile oma riigi huvides lubas mitmeti praegust jõhkrust. Ning pilt on ajalooliselt tuttav. Antropoloog Claude Lévi-Strauss leidis, et inimkond on alati olnud ebahumaanne. Et sidemed on ainult perega, hästi läheb, kui küla piire austatakse. Ei keel ega kultuur tähenda, et hinnatakse naabreid ühtlaselt. Võrdselt. Viisakalt. Valige vaid sõna.
Mosaiikriik Kanada aga tõukab mitmeti ümber Lévi-Straussi hüpoteesi. Oskame küll elada kõrvuti, hindame ka neid, kellede mõned suhtumised on meile võõrad. Olles tolerantsuse omaks võtnud, on Kanada paljudele olnud magnetiks.
Ent raha. Ja selles ongi kurja juur. Ajalugu kinnitab korduvalt, et isegi kui arvestades naabreid, on olemas ikka käibel enesehuvi. Suur-Venemaa on olnud aastasadu kurjuseimpeeriumiks. Kas hea tsaar oli pukis või kommunist, ei vahet olnud. Ent ikka ei ole küllalt mõnele. Nii tapetakse edasi naisi ja lapsi, kuna Ukraina on huviorbiidis. On alles sõna.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
