Eks aeg ole meid kõiki puudutand ja puudutab edesi, sinna ei saa me keski miskit parata. Aga seda teist poolt ma ästi ei jaga. Sest pole midagi, vana inimese pea ei jaga paljusid asju enam. Irmu teeb aga see, et korraldajate omad kah vist ästi ei jaga. Vai jagavad valeste.
Üteldasse, et nimi ei riku meest. Ega ta siis vist üritust ega ettevõtmist kah ei riku, kui inimesed taipavad, mispärast nisuke nimi on pandud. Aga mõned pidustuste läbiviijad paistavad olema nime teisest poolest sedasi aru saand, et nüid on õige aeg mõnele obadus anda. Et mängime seda mängu nigu kükakulli vai rahvastepalli, et kes matsu saab, on mängust väljas.
Naised on juba oma kärna saand. Kes üle kuuekümne, see enam aljale murule kepsu lööma ei pääse. Kudugu kodus sukka ja olgu kuss. Kui tahab kulduuri arrastada, mingu järgmisel aastal koos noorte tibidega õllesummerile.
Ega meestelegi armu anta. Lauljaid akatakse kah ästi läbi tiheda sõela laskma. Kes ooperi vai opereti koori pole kuulund ega alevipidul soolut lauld, peab jääma tänuliku publiku ulka.
Mulle tuleb meelde, kuda ma Eesti kroonut teenides võeras külas simmanile läksin ja üht kena noort neiukest tantsima kutsusin. Tüdruk vaatas mulle kavala näoga otsa ja ütles, et tulen küll, aga enne vii mu vanaema põrmandule. Näitas mulle ühte kortsus eidekest. Pillimees tõmbas parajaste kibedat polkat. Mulle tüdruk meeldis, mõtlesin, et tühja kah. Tegin mammakese ees kena kummarduse ja eks ta sinder tuli kah. Oi sa jeerum, kus eit lõi mulle nisukesed keerud ja vindid peale, et mul ei puutund varbad vasta maad. Pillimees, reo, muutkui muigas ega kiirustand lugu lõpetama. Kui tants lõpuks läbi sai, olin omadega nii otsas, et ei julgend tüdruku poole kaedagi.
Ei mäleta enam, misukeses külas see juhtus, muidu saadaks tantsupeo korraldajad sinna täienduskursusele. Las tunnevad aja puudutust. Kardan, et nad ei julge minna. Vabandavad ajapuudusega.
Kargu Karla
