Johannes Aavik kirjutas 1918. a koguteoses “Sõna”: “Keel on kirjandusliku kunsti riist, nagu klaver, viiul või inimhääl on muusikalise kunsti instrument. /…/ Muidugi, anderikas kunstnik võib halvemalgi, koguni üsna halval mänguriistal − kägiseval viiulil, kulunud ja häälest läinud klaveril oma osavust ja kunsti näidata, kuna halva diletandi mäng isegi kõige paremal pillil külmaks jätab. /…/ Selge on, et sama ka kirjanduse instrumendi, keele, kohta maksab.” Aavik keskendus oma essees eesti keele vajakajäämistele, öeldes, et “kirjandusliku kunsti riistana on ta alles võrdlemisi puudulik ja kujunematu”. Ta tõi esile eesti keele kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid puudusi ning kritiseeris kirjanike, poeetide ja lihtinimeste keelekasutust. Aavik oli veendunud, et kunagi viiakse keeleparandus koolis, kirjanduses ja ajakirjanduses läbi: “Siis alles algabki meil see päris parandatud keele ajajärk. Kõik, mis sellest parandatud ja grammatiliselt kindlaks kujunenud keelest lahku läheb ja kõrvale kaldub, saab tunduma keeleveana.”
Huvitav, mida arvaks Johannes Aavik praegusest, 21. sajandi eesti keelest? Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl-Martin Sinijärv leiab, et õigus pole neil, kes tahaksid keele n-ö kasti istuma panna. “Niipea, kui tahtmine tuleb, imbub keel pragude vahelt vilinal vabadusse või paisutab end jääkamakaks, lööb eest lukud ning lennutab keelekamandaja avakosmosesse. Sest voolata ja vigurdada tahab me keel…” kirjutab Sinijärv. Võib-olla tõesti, ent grammatikareeglid on siiski omaette väärtuseks, mis teevad keelekasutaja elu märksa lihtsamaks.
On tänuväärne, et ka tänapäeval püütakse Johannes Aaviku, aga ka Johannes Voldemar Veski missiooni jätkata – eesti keelt uuendada ja täiendada. Mitte kõik uued sõnad ei lähe kasutusse. Ometi oleme juba harjunud mitmete keeleuuendustega (taristu, lõimumine, kestlik, sudu jt). Need on lihtsad, eestipärase kõlaga sõnad. Kindlasti rõõmustaksid meie “keeleisad” sellise keele rikastamise üle.
Tänavuse sõnavõistluse võitjaks tunnistati sõna “nuhvel”, mis asendab sõna phablet (ka tahveltelefon). Keegi tegi Facebook'is selle arvel vaimukat nalja, paigutades sinna noa ja kahvli ühendatud pildi − ühes otsas nuga, teises kahvel – ja ongi nuhvel! Auhinna vääriliseks tunnistati ka sõnad “kõnejuht” (moderaator), “sujundama” (ingl. k. streamline), “kolmekogu” (kolmepoolsed läbirääkimised), “nöha” (nohu ja köha) jt. Aeg näitab, kas need uudissõnad võetakse omaks.
Elle Puusaag
