Selle kirjutamata reegli teadvustamine markeeris tegelikult huvitavat keeletarbimise nihet. Umbes et: „Osavate keeležongleerijatena me ise tihtilugu ei viitsi eesti keeles omavahel rääkida, aga me teame väga hästi, millal selleks on õige aeg ja koht. Hoolivusest nooremate ja lugupidamisest vanemate vastu me seda ka teeme.“ See, et inimene lemmikloomi ja igasugu loomi oma emakeeles kõnetab, on juba sügavalt südame asi. Seega paljuütlev.
Pagulaste edasiste võõrsil sündinud põlvkondade puhul (kelle kohta Jüri Estam ütleb vaimukalt paguLAPSED), võib üha enam täheldada, et kõvasti kauem kui pool sajandit kehtinud lapsed-loomad-vanemad reeglit enam läbivalt ei tajuta ega järgita. Telefonimängus on toimunud katkestus. Vähe sellest. Käib keelepeks, et enamikes omaaegsetes jõulistes väliseesti kantsides ei ole eesti keele lauskasutus enam võimalik, loomulik ega loogiline, viisakas ega õiglane; jätkusuutlik. Atlandi-tagustel tuleb võtta appi inglise keel. Tõsi ta on, kohati.
Suhtumine viib sihile, kokkupuude katab laua
Mulle nii „oma inimese“ kui ka kaugvaatlejana tundub, et juba mõnda aega tormatakse kergekäeliselt eesti keelest loobumise suunas ja seda olukordades, kui see ei ole sugugi ainus lahendus. Põhjused on mõistetavad: eestlaste enda keeletaseme langus (ebamugavus selle rääkimisel, väljendusvõimaluste piiratus) ning keele mittevaldajatele vastutulemine ja nende kaasamine. Soov, et hoidku taevas selle eest, et ükski laps, lapsevanem või huviline end hüljatuna ja alaväärtuslikuna tunneks. Soov vastu tulla on inimlik, see on tuttav nähtus ka Eestis. Aga selle hinnaks ei tohiks olla omaenda keele ja kultuuri teisejärguliseks muutmine ajal, kui see vajab enneolematut tuge ning see ressurss on (praegu veel, vaevu!) olemas – keelerääkijate näol.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
