Tema ettekannet asendanud videoesinemise keskne provokatsiooniline seisukoht oli, et Eesti on kakskeelne maa ja kakskeelsus tuleks siin seadusena kehtestada. Esinemise eesmärk oli propageerida teadlase maine toel Balti riike destabiliseerivaid ning Kremli välispoliitika aluseks olevaid ideid. Tiškovi nn teaduslike kirjatööde suhtes usaldan professor Mihhail Lotmani blogis väljendatud hinnangut: „Härra Tiškov pole juba enam aastakümneid mingi teadlane, vaid teaduse suukorvistamisega tegelev funktsionäär, kellel pole tõsiseltvõetavate teadlaste hulgas ei läänes ega Venemaal mingit autoriteeti.”
Venekeelses Delfis on nimetatud vahejuhtumit esitatud demagoogiliselt, vastandades suure vene teadlase „rahumissiooni” ja tigedat Eesti riiki. Viskumine Venemaa poliitika kaitsele, kes peab tankirünnakuid oma poliitika loomulikuks osaks, kelle juhid on teatanud, et nende tankide ilmumine meiegi tänavatele on paari päeva küsimus, on selge poliitiline valik. Retooriline (ilma mingite sisuliste argumentideta) oma riigi halvustamine on samuti poliitiline valik, mis on tänases olukorras äärmiselt ohtlik. Viisa tühistamisotsusega pidanuks juhtumi arutamine olema lõpetatud ja kogu küsimus ammendatud. Igal riigil on oma kaitsestrateegia, mille hulka kuulub õigus mitte teatada sisenemiskeelu põhjust.
Venekeelse Delfi venemeelsus (täpsem oleks öelda Putini-meelsus) on juba tõusnud avalikuks kõneaineks, seda on kritiseerinud ka president Ilves. Delfi juht Urmo Soonvald on tõrjunud süüdistusi argumendiga, et kriitikud polevat venekeelset Delfit üldse lugenud. Olen olnud aastaid mõlemakeelse Delfi ja Postimehe igapäevane lugeja, mistõttu Soonvaldi vastulause pole veenev. Venekeelne Delfi on valinud selge poliitilise rolli, mida ei saa iseloomustada teisiti, kui et selle eesmärk on sihikindlalt lõhestada Eesti ühiskonda ja deligitimeerida Eesti riiki (osutada, nagu poleks Eesti riik üldse seaduslik). Väite tõestamiseks sobib hästi äsjane Valeri Tiškovi kaasus, mille ümber püüti kunstlikult kära tõsta just venekeelses Delfis.
Delfi eesti- ja venekeelne versioon erinevad just ekspertide valikus, kellele antakse eelistatult sõna. Lisaks ametiisikute (minister jt) sõnavõttudele leiame eestikeelsest Delfist näiteks 13. ja 14. oktoobril avaldatud Artemi Troitski arutleva, Yana Toomi kriitilise ja Urmas Sutropi teravalt poleemilise kommentaari Tiškovi ähvardusele kutsuda oma vene kolleege üles katkestama suhted Eesti teadusavalikkusega. Urmas Sutrop sai veel sõna nö faktitäienduseks 18. oktoobril. Tiškovi räige rünnak ehmatas Venemaa teadlased nii ära, et nad saatsid lepitava kollektiivse vabanduskirja Eesti teadlastele ja mõistsid Tiškovi käitumise kiiresti karmilt hukka. Venekeelne Postimees vahendas vene teadlaste vabanduse kohe, 20. oktoobril. Muidu nii toimekas venekeelne Delfi, kes hoidis Tiškovi ähvardusi pikalt ja suures kirjas oma uudistelehe esikohal, seevastu vaikis teadlaste vastukirja maha.
Seevastu Eesti riigi materdajad said selles kanalis rohkesti sõna. Juba piirilt tagasisaatmise intsidendi toimumispäeva õhtul, 12. oktoobril protestis vene Delfi pealkirjaga „Meie demokraatlikud organid kardavad kohutavalt teisitimõtlemist”, kirjutise autor oli Rafik Grigorjan, kes tegi seda 2007. a pronksiöö aktiviste koondava „Rahvusvähemuse palati” nimel. Järgmisel hommikul ilmus (Margarita Kornõseva vahendusel) samas kanalis artikkel teiselt tuntud „eesti fašismiga” võitlejalt Dmitri Klenskilt, kes on varem võrrelnud president Ilvest Hitleriga. Klenski viis Tiškovi juhtumi kohe rahvusliku diskrimineerimise pinnale: „Selles, et Eesti võimud julgevad nii käituda, on süüdi Eesti venelased, kuna nad on aastakümneid leppinud teisejärgu elanike rolliga.” Eesti eurosaadik Yana Toom soovitas Tiškovil anda Eesti võimud kohtusse, artikkel kandis pealkirja „See kõik oleks naljakas, kui see poleks nii piinlik”. Eurosaadik Toom peaks ometi teadma, et otsused, keda riiki lubada ja keda mitte, kuuluvad iga suveräänse riigi kompetentsi.
Urmas Sutropi kõvasõnaline reaktsioon üleskutsele boikoteerida kogu Eesti teadust, kandis pealkirja „Kui nüüd ühte tõbrast ei lasta Eestisse, siis jumal temaga!” ja see avaldati vene keeles kibekiiresti. Muidugi kogus selline poliitiliselt ebakorrektne pealkiri venekeelses Delfis kähku üle viiesaja raevuka kommentaari.
Kui venekeelse Delfi probleeme (näiteks originaalartiklite vähesus) on püütud välja vabandada vähese tööjõuga, ei tulnud seekord puudu ei algatusvõimest ega ajast. 17. oktoobril avaldas venekeelne Delfi (märkusega „Redigeerinud Margarita Kornõševa”) Moskvas resideeruva Tiškovi prantsuse kolleegi Alain Blumi protestikirja Eesti presidendile ja siseministrile. Milline materjal oli Kornõševa „redaktsiooni” aluseks, jääb selgusetuks. Tundmatu allika „redaktsiooni” on täiendatud pika loeteluga Blumi ametitest, mis peavad ilmselt lisama allikale väärikust. Kuna kiri on väidetavalt saadetud Alain Blumi poolt Prantsuse saatkonna e-posti aadressile, adressaadiks EV President, peaks see olema konfidentsiaalne (näiteks netist kirja ei leia). Kirja sisu refereeringust jääb mulje, nagu oleks Eesti takistanud teadlaskontakte, mis oleks tõepoolest vastuolus Euroopa Liidu teadussuhtluse normidega. Aga see ei vasta tõele. Eesti Vabariigi Presidendile saadetud privaatkirja kasutamine avaliku survevahendina Eesti riigile on ebamoraalne. Presidendil on muide samalaadne kohustus kaitsta oma riiki nagu politseil.
Delfi eesti- ja venekeelse versiooni püsilugejana ei saa ma võtta tõsiselt Urmo Soonvaldi väidet, et „nii vene- kui ka eestikeelne Delfi lähtuvad ajakirjanduslike kriteeriumite mõõdupuust ja v ä ä r t u s t e s t (autori sõrendus – RR)”. Pigem näevad venekeelse Delfi ajakirjanikud oma rolli eelkõige ideoloogiatöötajatena, kelle eesmärk on lõhestada Eesti ühiskonda.
Eesti ja vene kogukondade erimeelsuste seemned, mida tavaliselt esitatakse kui Venemaa propaganda tulemusi, külvatakse tegelikult ka siinsamas Eestis. Toomi, Klenski, Grigorjani jt retoorika jõuab mitmekordselt võimendatuna Eestisse tagasi ka Venemaa meedia vahendusel. Seal serveeritakse seda Eesti autoriteetide põhjendatud kriitikana. Teiste sõnadega: venekeelne Delfi mitte ainult et toodab vihameelsust meie oma kodus, vaid varustab ka naaberriiki Eesti-vastaste meediarünnakute materjaliga.
Me asume praegu tulejoonel ja venekeelne Delfi on valinud infosõjas vastase poole, esindades täiesti teistsuguseid väärtusi. Delfis saavad „ekspertidena” sõna inimesed, kes vihkavad Eesti riiki.
Rein Ruutsoo
Filosoofiadoktor, Tallinna Ülikooli poliitikateooria professor
