Ikka leiavad eestlased Eesti asjas midagi kritiseerida, aga seekord vist üldsegi mitte. Ehtsat emotsionaalset enesekinnitust vajame ikka ja jälle selleks, et uued põlvkonnad kogeksid samuti, kui loomulikult uhke ja hää on eestlane olla. Niisama helge tunne jäi südamesse neile eestlastele, kes osalesid tänavu San Franciscos toimunud ESTO päevadel, ehkki Eesti ajakirjandus seda üleilmse eestluse suursündmust justkui üldse ei märganud.
Samasugust rahvuslikku elurõõmu kogesin ise tänavu Kotkajärvel Kanadas, kus äsja lõppes järjekordne metsaülikooli nädal, järjekorras juba neljakümne kuues (asutatud 1967). Seekord kogunes Kotkajärvele sadakond eestlast ja Eesti sõpra Kanadast, USAst ja Eestist, arutlemaks meie pärimuse üle kõige laiemas tähenduses. Tähistame ju tänavu pärimusaastat, meie ülesanne oli ja on täita see kaasaegse sisuga.
Aga vahetult enne metsaülikooli algust, 16. augustil tähistati Kotkajärve skaudilaagri 60. asutamissünnipäeva koguni kolme ja poole saja inimese osavõtul. Säärane rahvarohke osavõtt üllatas kõiki, sest 20 aastat tagasi olnud Kotkajärve sünnipäeva tähistamas kolmsada inimest, kümme aastat tagasi poole vähem ehk sada viiskümmend, nii et tänavune rahvarohkus veenas mind küll lausa füüsiliselt selles, et eestlus on üleilmselt elav nähtus, mida kannavad Kanadas ja Ameerikas edasi juba ka uued põlvkonnad, kolmandat-neljandat põlve välismaal sündinud eestlased. Kui ikka sajad noored skaudid ja gaidid laulsid Kotkajärvel koos vanemate ja külalistega kogu südamest eesti laule ja etendasid eesti keeles omatehtud väikseid humoorikaid näidendistseene, polnud mul küll kahtlust, et need noored usuvad endasse ja sellesse, millest nad nii veatult ja innukalt laulsid: eestlane olen ja eestlaseks jään.
Kui Kotkajärve metsaülikool ligi pool sajandit tagasi asutati, püüti vältida kaht äärmust rahvuslike teemade käsitlemisel. Ühelt poolt püüti hoiduda ülikriitilisest hoiakust, aga teiselt poolt vältida ka ülepaisutatud, liigpateetilist rahvustundelisust. Samuti püüti hoiduda liigsest poliitilisusest. Täna võib tõdeda, et kõik need sihid on parlamentaarsel Kotkajärvel tegelikult juba ammu saavutatud: kõik loengud, keele- ja huviringid ning isegi söögilaua-arutlused on Kotkajärvel teaberohked, probleemsed, aktuaalsed, sallivad ja humoorikad ning toimuvad reeglina eesti keeles, olgu osalejate eestikeelne sõnavara siis kitsam või laiem, aktsent siit või sealt pärit. Kõik saavad siin midagi juurde õppida, ka Eestist tulnud noored ning lektorid.
Ehkki peateemaks oli tänavu „Pärimus kui varandus”, liikus arutlejate mõte ning vaim Kalevipojast ja laulupidude traditsioonist Juhan Viidingu luule ja lauludeni ikka selles suunas, kui palju ja kuidas kultuurivaramu mõjutab meid tänapäeval ja kuidas saaksime rahvuskultuuri arengule ise praegu kaasa aidata. Kultuurist sõltub kõik, ka majandus ning Eesti ettevõtluskultuur, tõdesid osavõtjad üsna üksmeelselt. Kõiki eestlasi ning Eesti sõpru kutsuti üles osalema Eesti Arengufondi või siis Hooandja (www.hooandja.ee) tegevuses kas siis sponsoritena või ideede-projektide-ettevõtete loojate või toetuse taotlejatena. Ideid meil küll jätkuvat, hädasti on puudu teostajaist ja toetajaist.
Päris üksmeelsed ei oldud siiski mitte kõiges: ikka ja jälle vaieldi näiteks selle üle, kes on väliseestlased, kes pagulaseestlased ja kes on need õiged eestlased. Enim poolehoidu sai seisukoht, et oleme tegelikult kõik üks ühine Eesti diasporaa, sõltumata sellest, kus me parasjagu elame, et meid pole enam mingit sisulist mõtet tänapäeva vaba liikumise tingimustes jagada välis- ja kodueestlasteks. Rahvusliku diasporaa mõistet peetakse ju loomulikuks teiste rahvaste puhul, kel samuti välismaailmas olemas suured rahvusgrupid. Paljud meist elavad vaheldumisi kahel maal või siis mõne aasta Eestis ja mõne aasta välismaal, nii kuidas kodu, töö või õpingud seda vajavad.
Ma olen ise Viljandis sündinud ja üles kasvanud, hariduse saanud Tartus ja Turus, elanud-töötanud kümme aastat Soomes ning kaheksa USAs, aga pean ennast loomulikult ikka selleks samaks eestlaseks, kes ma kogu elu olen olnud, mitte pool-kodu, pool-väliseestlaseks, nagu mu kodused sõbrad mind vahel pilamisi kutsuvad. Tegelikult arvan, et Eestist eemal elatud aastad on mu rahvustundeid pigem tugevdanud kui kahandanud. Sama on pihtinud paljud teisedki välismaal kohatud rahvuskaaslased.
Miks näiteks arvatakse Eestis, et meie president Toomas Hendrik Ilves on ikka see va väliseestlane, ehkki ta on juba üle 20 aasta Eestis elanud, üle 30 aasta ehk enam kui pool elu Eesti heaks töötanud, vahetanud ammu sõjapõgeniku pojana saadud USA kodakondsuse Eesti kodakondsuse vastu, mis oli tal olemas sünniõigusega? Sama kehtib mu hea sõbra Jüri Estami kohta: tema kasvas üles ja sai hariduse USAs, aga elab juba üle 20 aasta Eestis – kas ta on siis nüüd veel välis- või juba kodueestlane? Ei kummatki, arvan ma, ta on lihtsalt eestlane, nii nagu seda on meie president ja kõik need teised välismaal üles kasvanud eestlased, kes on pärast taasiseseisvumist Eestisse elama asunud. Aga samamoodi on ja jäävad südameis eestlasteks kõik need tuhanded inimesed, kes on vabaduse saabudes kasutanud võimalust saada haridus, elu- või töökogemus välisriikides.
Augusti algul toimus metsaülikool ka Eestis, Käärikul, kus arutati sügavuti Eesti majanduse arenguvõimaluste üle ning jõuti pärast tihkeid vaidlusi siiski arusaamale, et Eesti valitsuse karmivõitu kärpepoliitika on väga kõrgele sotsiaalsele hinnale vaatamata Eesti tulevikku silmas pidades end pigem siiski õigustanud, mitte kahjustanud, nagu arvavad mitmed ameerika majandusteadlased, kes pooldavad laias laastus lihtsalt raha juurde trükkimist, nimetatagu seda siis peenemalt investeerimiseks, infrastruktuuri arendamiseks või milleks iganes muuks. Arutelul osalesid nii Eesti kui välismaised majanduseksperdid, üks neist oli sõnumitoojaks ja sillaehitajaks Käärikult Kotkajärvele: Toronto Ülikooli professor, rahvusvahelise maine ja tuntusega majanduskonsultant ning äristrateeg Mihkel Tombak valiti tänavu Kotkajärve Metsaülikooli audoktoriks ehk „ülikolliks”. Tema sõnum oli ülimalt sotsiaalne, rõhutades just eetilise majanduse vajadust, seda, kuidas ettevõtete juhtimine ja seda reguleerivad seadused mõjutavad otseselt sotsiaalset käitumist.
Just Mihkel Tombaku esinemise ajal tajusin eriti selgesti seda, kui üleilmselt loomulik asi on meie tänane eestlus: me saame arutada Eesti majanduse ja kultuuri üle vabalt ja asjatundlikult nii Lõuna-Eesti kui Põhja-Ameerika metsas, me saame teha seda eesti keeles ja meeles, aga meil on just tänu välismaal elavale-töötavale diasporaale olemas avaram vaade – silmapaistvalt lai rahvusvaheline kogemus, meil on olemas võrdlusaines ja meil on põhjust olla enda üle uhke. Kui ainult oskaksime seda rikast rahvusvahelist potentsiaali veelgi paremini Eesti jaoks praktiliselt rakendada, nii siin kui sealpool ookeani.
Sirje Kiin
Torontos, 27. augustil 2013
