KESKfEST tõi kokku eestlasi üle terve maailma

Pühapäeval lõppes neli päeva (20.-23.august) kestnud festival KESKfEST.

Peoväsimus on nüüdseks välja magatud, kaugemalt tulnud on koju sõitnud. Kõik on oma igapäevaellu tagasi pöördunud. Nagu mesilased kogunesime parveks kokku, et taas laiali lennata. Aga jäänud on mälestused toredasti koos veedetud ajast ning tugev kokkukuuluvustunne. Ja mis kõige tähtsam: avatud on KESKUS – „võimas ja püsiv eestluse majakas Põhja-Ameerika südames“.

Sellelt festivalilt leidis igaüks midagi. Mainekad koorid esitasid kaunist Eesti koorimuusikat, rahvatantsijad ja võimlejad esinesid liikumiskavadega, päevastel ja õhtustel üritustel tegid muusikat mitmed Eesti bändid. Eriti tore on see, et ansambel Ukulele esines Torontos juba 35 aastat tagasi, kui Eesti taasiseseisvus välja kuulutati. Ja nüüd siis taas!

Festivali rikkalikus sõnalises programmis räägiti oma tee otsimisest, julgeolekust, haridusest, kultuurist, taaskasutusest ja veel paljudest Eestiga seotud asjadest. Annexi linnaosa jalutuskäikudel tutvustati põhjalikumalt seda toredat elupiirkonda ja Eesti arhitektide pärandit Toronto linnapildis. Lisaks olid veel teater ja film.

Üritused toimusid mugavalt Tartu College’is (TC) või selle lähedal ning enamasti jõudis kenasti ühest kohast teise. Otse TC ja ehitusplatsi vastas oli suur festivali-telk, kus käis tegevus hiliste öötundideni. Kellele veel uni silma ei tikkunud, võis seejärel siirduda edasi salakõrtsi TCs.

Kohe pärast avatseremooniat (vt artiklit EE# 33, 21. august 2026) toimus telgis Eesti haridus- ja teadusminister Kristina Kallase mõttevahetus Steve Paikiniga „Beyond the frontlines: Security, tech and society“ (Paikin Podcasti avalik salvestus), selle kõrvale pakuti lõunasööki. Telk oli puupüsti rahvast täis, hiljem tulnutele ei jätkunud enam istekohti. Vestluses kõlanud teemad olid seotud Eesti julgeoleku ja haridusega: eestikeelsele õppele üleminek, kutseõppereform, iseseisva mõtlemise kujundamine ja tehisaru kasutamine koolides. (Kuula podkasti ning loe ka Kristina Kallase intervjuud järgmisest EE lehest.)

Samal õhtul saime osa Eesti teatrielust St. Volodymyr Theatre’s. Pärnu Suveteatri dokumentaal-etendus „Klarissa kirjad“ on erakordne ja liigutav lugu armastusest, mis jäi kestma ka läbi „raudse eesriide“ ning hoolimata kõigist takistustest andis 70 aastat õnnelikku abielu. Paljudel vaatajatel olid etenduse lõppedes pisarad silmas. Kohal oli ka Klarissa ja Elmar Pajo poeg Rein oma perega. (Etenduse kohta loe lähemalt 14. augusti 2026 EE lehest # 32)

Õhtul esines telgis Kalevipogues ja Salakõrtsis sai kuulata Brüsseli eestlaste bändi Le Brünk (ja sõbrad).

Reede, 21. augusti kava algas konverentsiga Nordic Connect, mis korraldati koostöös Välis-Eesti Muuseumi ja selle allorganisatsiooni Estonian Music Week’iga. Nordic Connect platvorm ühendab kultuuri- ja loomeinimesi, muusikatööstuse esindajaid ja erinevaid esinemiskohti. Kohtumisel räägiti probleemidest ja edusammudest võõrsil oma kultuuri tutvustamisel. Samal ajal said huvilised Reet Ausi ja Eva-Karlotta Tatari upcycling töötoas valmistada vanadest teksapükstest kotte ja muid kasulikke esemeid.

Lõunasöögi juurde pakuti sel korral telgis huvitavat diskussiooni linnaruumi teemadel Urban belonging – kuidas ehitised kujundavad kogukondi ja kannavad rahvusidentiteeti. Seda juhtis Elsa Lam Kanada arhitektuuriajakirjast Canadian Architect. Temaga vestlesid Eesti riigiarhitekt Tõnis Arjus ja KESKUSe ahritekt Alar Kongats. Kuulsime raskustest KESKUSe planeerimisel ning laiemalt ka Toronto linna tulevikusuundadest. Linnaelanikud vajavad üha rohkem kaunist ja mugavat ühiskondlikku ruumi, nagu seda on näiteks Toronto Waterfront. Ka Eestis on arhitektuuri tarbijate nõudmised muutunud. Suuremate ehitiste puhul peab korraldama arhitektuurikonkursse, mis tõstab ehitiste kvaliteeti ja pakub paremat kogemust nende kasutajatele. Rääkijad olid ühel nõul selles, et erinevate vaadete rohkus rikastab linnaruumi ja on väga oluline. Eestlus on teinud kestva jälje Toronto linnaruumi, see on positiivne ruumidiplomaatia.

Alliance Française’i kinosaalis näidati pärastlõunal (esmakordselt Põhja-Ameerikas) uut Eesti dokumentaalfilmi „Mis värvi on paradiis?“. See oli südamlik lugu Saaremaa poisist Elmar Suurperest, kes sattus Saksa sõjaväkke ja keda hiljem kasutati Nõukogude Liidu propagandamasinas. Kohal oli ka filmitegija Mare Kallas, kes rääkis filmi tegemisest ning vastas koos ajaloolase Andres Kasekampi ja lennuväepoisi Eerik Purjega vaatajate küsimustele.

Samal õhtul oli telgis Meie möll, peol esines Eestis hästi tuntud rokk- ja funkbänd Arg Part. Mitmed festivalikülastajad pidasid seda ka üheks festivali kõrgpunktiks.

Laupäev, 22. august algas jalutuskäiguga Annexis, telgis oli seekord lõunasöök koos moeshowga – tutvustati jätkusuutlikku moodi. Pärast moeetendust vestlesid nendel teemadel moeloojad-kunstnikud Reet Aus, Annika Lautens ja Sarah Jay. Inimkond tarbib lineaarselt ja kulutab palju ressursse. Kuidas olla moekas, aga keskkonnasõbralik ja kemikaalivaba? (Loe lähemalt EE-st edaspidi.)

Kogu festivali kulminatsiooniks oli vaieldamatult Valguspidu „Läbi päeva ja öö“ Mattamy spordikeskuses, kus esines üle 600 laulja, tantsija ja võimleja. Pealtvaatajaid oli samuti väga palju. Valguspidu oli nagu väike laulupidu. Kõlasid vanad head koorilaulud, tantsijate kaunid rahvariided ja oskuslikult moodustatud kujundid pakkusid vaatajaile silmailu. Malmöflickorna, Glimmeri, Kalev Estienne’i ja Ritmika võimlejad Janika Mölderi juhendamisel esinesid imekauni kavaga. Oli tore, et peol kõlanud lauludest enamik olid kõigile tuntud ning ka paljud vaatajad laulsid kaasa.

Õhtul võis tantsida Tartu College’is rahvapeol Ukulele muusika taktis, telgis toimus lõpupidu, kus esines ansambel Atomic Heeringas. Salakõrtsis sai koos Ukulelega jämmida hiliste öötundideni.

Pühapäeval võis veel viimast korda osaleda vanade teksapükste upcycling töötoas, kus oli seekord veelgi rohkem huvilisi. Samal ajal sai telgis süüa pannkooke ja võrgustuda.

Keskpäeval mälestasime Musta Lindi Päeval natsismi- ja kommunismiohvreid. Kõne pidas Eesti Vabariigi Välisministeeriumi üleilmse eestluse eriesindaja Marti Mätas. Ajaloolane Andres Kasekamp rääkis pikemalt 20. sajandi pöördelistest sündmustest.

Kõige viimaseks ürituseks sellel põneval festivalil oli noorte foorum „Uued tuuled“. Minna-Liisa Herman, Karl Vilhelm Valter, Kaisa Kasekamp ja Oliver Reimann tutvustasid oma erialasid ja rääkisid sellest, kuidas nad panustavad Eesti tulevikku.

Pärast sellist uhket avaüritust jääb meil vaid oodata aega, mil KESKUS oma uksed avab.

[EE: Samuti saate vaadata ERR-i ajakirjaniku Laura Kalami reportaaži KESKfESTist: https://www.err.ee/1610116360/toronto-eesti-kultuurikeskuse-valmimine-on-lopusirgel]

•••••

ÜEKN-i tervitus 20.08.2026 KESKUS avamisel Torontos 

Luges ette Liia Urman, aseesimees

Head Eesti Keskuse rajajad ja toetajad, head sõbrad!

Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu nimel on mul suur rõõm õnnitleda Kanada eesti kogukonda uue Eesti Keskuse avamise puhul.

Eesti maja ei ole kunagi ainult maja. See on paik, kus saadakse päriselt kokku, leitakse sõpru ja kallimaid, kus kõlab eesti keel, kus antakse edasi meie kultuuri ja traditsioone ning kus hoitakse elavana meie ühist mälu.

Soovime, et sellest uuest Eesti Keskusest saaks teie kogukonna süda – kodune kooskäimispaik. Et siia leiaksid tee noored ja vanad, ka need, kes alles avastavad oma Eesti juuri või kuulevad Eestist esimest korda.

Saagu see paik Kanada ja Eesti koostöö ja edulugude sillaks!

Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu soovib Eesti Keskusele pikka iga, palju elu, eesti keelt, laulu, tantsu, lennukaid mõtteid ja kohtumisi.

Palju õnne ja jõudu Eesti Keskusele!

ÜEKN-i juhatuse nimel

Sirle Sööt

President