Ma laotan oma süidistusakti koos oma sügavaste aavatud ingega teie ette siia seitungisabasse, uurige läbi (Ärman käskis ütelda, et süvenege kah, mis iganes see tähendab) ja olge Saalomonid.
Asi akkas peale neist võõrastest tarkadest sõnadest. Keski oli kuskil seletand, et iga ameti peal on kahte sorti inimesi. Ühed on need, kes oma asja õppind ja ästi tunnevad, ühesõnaga meistrid. Teised on lihtsalt libeda keelega petised ehk karlataanid. Need on nii ea suuvärgiga, et müüvad igale eskimole külmetusekapi. Tihti tuleb nii välja, et karlataan on õigest meistrist kaugelt üle. Kui tema vale välja tuleb ja need põhjanaba veere peal elavad inimesed teda nuiaga nüpeldama lähevad, on karlataan ammu otsaga Vatikannis ja müib Rooma paavstile topeltvoodit.
No see on täitsa õige jutt, ma olen sellega peris peri. Aga siis üks kurjavaimu keelekuntsnik vai teadusemees akkas uurima, et kust see karlataani-sõna on keelde sigind. Ja eks teine kohe kõrvalt torkas, et küllap ikka Karla nimest. Kolmas omakorda, et tema teabki kedagi Karla nimelist, kes juba kümme aastat kirjanikuna esinend ja rahvast lollitand, ise vaevalt kolm talve külakoolis käind. Neljas pistis, et ei tea, kas saigi kolme aastat käia. Suvel oli karjas, talvel kärnas, kuna ta kooli sai. Vat nii õelad on mõned aritud inimesed. Ise ei oska kalendrile saba taha teha, aga kui teine teeb, on kohe ing kinni ja kisa lahti.
Kui nüid teie kah õiget otsust ei oska langetada, siis te pole kellegi vannutet mehed, olete oopis vannutud mehed.
Kargu Karla
