Muidugi on tore oma suure kire – pildistamise – osas mõtteid jagada, aga kuidas lahutada minu jaoks kõige olulisemad teemad teineteisest? Jätta välja teised, mis on minu jaoks sama olulised kui fotografeerimine? See, kuidas ma elan, mida söön, on minu jaoks sama oluline kui rahulolu, mida saan, kui väntan punktist A punkti B või kui saan ennast loominguliselt pilti tehes välja elada. Üks ei ole ilma teiseta ja mina ei ole see ilma üheta. Seega pean vajalikuks need kolm teemat koos hoida ja täita oma missiooni siin planeedil – anda panus paremasse homsesse. Sellise nimel, mis lubab meil olla sõbralik looduse vastu, olla terve nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Elamine on pidev arenemine. Uute asjade, tegevuste, maitsete jne. pidev proovimine. Mõni asi lihtsalt jõuab südamesse varem, mõni hiljem. Minul oli esimeseks kireks rattasõit. Nii kaua kui mäletan, on mul olnud ratas. Esimese mälestusena meenub nõuka-aegne kolmerattaline, millega vanaema-vanaisa talu jalgradadel edasi-tagasi tuuritasin. See ootas seal alati lapsi, ja polnud tegelikult kellegi oma. Sõitis see, kes maale tuli ja kasutas, millal soovis. Oma ratast ei olnud mul pikka aega ja nii laenasin ikka-jälle venna oma. Kuigi löögile pääseda oli raske, sain kuidagimoodi hakkama. Peale erinevaid vennale väikseks jäänud rattaid sain ühe väikese raamiga ratta, mis kahjuks kaua vastu ei pidanud. Aga õnneks ei pidanud oma n-ö päris „suurte“ ratast kaua ootama. Sain lõpuks oma ihaldatud punase naisteraamiga nn. Ereliukase ratta.
Ereliukased olid Nõukogude Eesti viimase kümnendi kõige populaarsemad rattad. Neid tootis Baltik Vairas (Balti Rool). See 1948.a. asutatud riigiettevõtjast jalgrattatootja asub Leedus Šiauliais. Tänane aktsiaselts Baltik Vairas loodi 1993.a. pärast riigiettevõtte erastamist ja on üks Põhja-Euroopa suurimaid jalgrattatootjaid. 1951.a. hakati tootma teismelistele mõeldud jalgrattaid Ereliukas (väike kotkas, poiste versioon) ja 1952.a. jalgrattaid Kregždutė (väike pääsuke; tüdrukute versioon). Esialgu (alates 1950. aastast) toodeti neid Valgevenes SSR Minski mootorratta- ja jalgrattatehases (MMBP), vastavate venekeelsete nimede “Orlyonok” ja “Lastochka” all, mis põhinevad II maailmasõja eelsetel Saksa mudelitel. Nende tootmine viidi üle Leetu pärast seda, kui MMBP hakkas tootma Minski mootorrattaid.
See, et mul oli tegelikult Kregždutė, mitte Ereliukas, ei olnudki tegelikult nii oluline. Peamine oli, et see oli ju Erekas (sic!) – umbes samasugune nagu vennal, vaid naisteraamiga. Igatahes selle punase pääsukesega möödus mu lapse- ja teismelise-elu justkui õlitatult. Alati leidus ruumi ratta jaoks, kui maale vanavanemate juurde sõitsime, olgu see siis Põlvamaale või Tartumaale. Põnevad talurajad said avastatud nagu ka kümned ja kümned Tartu tänavad. Kogu too aeg on üks mõnus rahulolev kompott, mis kinnistas üha enam minu armastust rattasõidu vastu. Praegu lapsepõlve mälestuste peale mõeldes meenuvadki esimesena mälupildid ennast rattaga kodulinna avastamas.
Peale Kregždutėt on mul olnud veel kolm teist ratast, kahe teisega väntan Torontos ja Tartus. Need kõik on lubanud mul areneda, hoidnud mu füüsilist vormi, olnud asendamatud liiklusvahendid ning aidanud transportida suurtes kogustes toitu ja asju. Lisaks pakkunud erinevaid elamusi, mida olen tänu rattaga liiklemisele kogenud. Alati on hea päev ratas hoiupaigast välja ajada, kui oskus rattasõiduks on olemas.
Kuigi minu jaoks on kaherattaline üheks normaalseks osaks minust, ei eelda ma, et niimoodi saavad kõik elada ja talitada. Vahemaad, tegevused ja võimalused määravad, kui suurel määral rattaga on võimalik liigelda. Aga kahe käega soovitan neil, kel kindel tunniajaline rattasõit tööpäevadel edasi-tagasi vändata, pole suuri raskusi tassida või kedagi kuhugi viia-tuua ning hooletum graafik, mõelda rattaga suuremaks sõbraks saamise peale. See vabadus ja rahulolu, mida pedaalimine annab, aitab hoida keha ja vaimu terve, lubab maha laadida halvad mõtted, teritab tähelepanu (sellest mõnel teisel korral lähemalt) ja tegelikult annab võimaluse olla teadvel (ingl. k. mindful). Seega palju head korraga.
Ahjaa, oma kire fotograafia ja rattasõidu vastu olen saanud ühendada, pildistades põnevaid jalgrattureid, kus iganes paigas ma parasjagu olen. Blogiga alustasin muideks just Torontos, ning see linn on pakkunud päris palju kirkaid hetki. Vaata fotosid siin ja kui Sul on lahe ratas või oled ise lahe, võta minuga palun ühendust, et saaksin ka Sinust pilti teha.
Ma pole kindel, mis sellisest kolme teema kompotist nagu keskkond, ratas ja fotograafia saada võiks, aga igatahes on sissejuhatus pedaale väntavasse tehtud. Järgmine kord rohkem pildistamisest ja kuidas ka sellega pole kunagi liiga hilja alustada. Eriti kui maailm meie ümber pidevalt nii palju põnevat pakub, mida tahame kogeda ja jäädvustada. Kohtumiseni järgmine kord!
