Alakem meeskoorist kui ürituse peremehest. Koor esines 23liikmelises koosseisus, baritoni- ja bassirühmade tugeva domineerimisega. Ometi ei andnud häälerühmaline ebatasakaal kaugeltki nii häirivalt tunda, kui võinuks karta. Alo Ritsingu „Teretus” avanumbrina oli haruldaselt ühtlane ja esitus veenvalt jõuline. Nauditav oli ka Türnpu lüüriline „Meil aiaäärne tänaval”, lapsepõlvenostalgia hingeminevalt ehtne. Bartholomew „Shenandoa” meelitas sügavad hääled võimutsema ning demonstreerima tüsedat meeskooriheli. Rombergi bravuurne „Meestelaul” Elli Kipperiga klaveril mõjus kaasakiskuvalt.
Kaks laulu esimeses osas valmistasid kerge pettumuse. Türnpu armas liedertafellik „Lauluke” pakkus baritonidele harukordset võimalust ilutseda ja nad kasutasid seda võimalust kuidagi poole südamega. Bel canto oli kare ja ebaühtlane ning kõrget mi-d lauldes oli kõigil särgikrae ühe numbri võrra väike. Tobiase „Varas” vajanuks tulisemat tempot, et tagaajamise efektiga imitatsioon mõjule pääseks. Mõnusat sörki joostes ei saa ühtki varast kätte, eriti kui ta su üllamat aaret kaisus kannab.
Baptisti Koguduse Noortekoori esinemine oli hingematvalt vaimustav. Ainult üheksa lauljat kolme meeshäälega, kuid ülimalt ühtlane ja suuteline pakkuma pingsat läbitungivat fortissimot. Nende kava oli valdavalt vaimuliku ilmega ja rahvusvaheline. Kaks laulu esitas meestrio, ühe inglise, teise (vist?) keldi keeles. Eesti palasid oli kaks. Neist Kadri Hundi südamlik „Üksteist peab hoidma” peidab endas ka tegelikult vaimulikku alatooni. Lõpunumbris, milleks oli Eespere „Ärkamise aeg”, ühines nendega meeskoor. Kooride paigutusviis (meeste poolkaares külgedelt lähenemine) lisas rahvuslikule meeleolule ja hingestatud ettekandele ka toreda visuaalse efekti.
Noortekoori professionaalsus mõjus rabavalt. Marika Wilbiksi juhatamine on kindlakäeline ja täpne, laulude tõlgendus subtiilne ja veenev kõigis nüanssides. Kogu nende ettekannet saatis Charles Kipper temale omase paindlikkusega. See ansambel väärib kindlasti laiemale avalikkusele tutvustamist.
Kava teist osa alustas meeskoor paari ennatu õllelauluga, luues hubase õhkkonna. Ernesaksa meeleolutsev „Päike vajus pärnapuule” pääses üllatavalt hästi mõjule, baritonid lunastasid oma varasema vajakajäämise. Võimsaim efekt saavutati aga sama helilooja laulus „Kes selle tamme istutas?”, kus noortekoor kaasa tõmmati. Selles oli ürgset jõudu ja põlvkondadevahelist kokkukuuluvustunnet. Kontsert lõpetati Villem Kapi mehise „Põhjarannikuga” Avo Kittaskiga soolopartiid kandes ja Elli Kipperiga klaveril.
Lilled, lisapala, fotokaamerate välgusähvatused, naeratused, lõõgastav kordaminekurõõm. Kontsert on lõppenud, kuid ei raatsi lahkuda, tahad elamustetulva sabast kinni pidada. Oh viibi veel!
Tahaks veel meeskoorist kõnelda. Ei saa lahti tundest, et selle kontserdiga tähistas koor mingit omapärast comebacki. Midagi väga positiivset, paratamatust trotsivat õhkus viisist, kuidas mehed oma laule esitasid. Varemkogetud ‘käib küll' mentaliteet näib olevat nurka visatud, püüti selgelt anda endast parim, panna välja oma võimete maksimum. Sellisest hoiakust võib laulu armastava kuulaja süda ainult ülimat rõõmu tunda.
Meepott saigi triiki täis. Tilgutagem see tõrv siis poti kõrvale ja küsigem, kuhu on jäänud meie kontserdikülastajad. Ilm oli kevadiselt ilus, kellaaeg ideaalne, ühiskondlik kalender mitte üritustest üle koormatud, kuid saal oli lausa piinlikult hõre. Seegi vähene publik oli loid ja osavõtmatu, aplodeeris tuimalt, nagu täites tülikat kohustust. Et ühe meeldejäävama pala autoriks oli kavas osalev Charles Kipper, sellele ei pööranud keegi vähimatki tähelepanu. On see ikka sama rahvas, kellest kõneldakse, et on end kaks korda vabaks laulnud?
Eerik Purje
Fotogalerii – fotod: Eesti Elu
