Kui Lenin oli Esimese maailmasõja ajal Vene tsaarivõimu eest paari aasta vältel maapaos Šveitsis, avanes talle võimalus tutvuda ajakirjandusega ühel demokraatlikul maal. Geniaalne mees, nagu ta oli, veendus ta, et ühe demokraatliku maa ajakirjandust on võimalik kasutada ühe teatud poliitilise idee tervele ühiskonnale või selle enamusele pealesurumiseks või ühe teatud režiimi poolt toimepandud kuritööde varjamiseks. Selleks saab kasutada ühe totalitaarse režiimi repressiooni- ja propagandaorganeid ja nende poolt kontrollitud agentidevõrku demokraatlikes maades, mis valeinformatsiooni levitavad ja poliitilisi vastaseid mustavad. Kommunismi ideede levitamise puhul tulid ja tulevad appi isikud, demokraatlikes ühiskondades tihti väga tuntud inimesed, kes siiralt kommunismi kui kõige ideaalsemat ühiskonda, usuvad. Näitena võib tuua briti näitekirjaniku Bernard Shaw, prantsuse filosoofi Jean Paul Sartre, tšiili luuletaja ja Nobeli laureaadi Pablo Neruda. Lenin nimetas neid põlglikult “kasulikeks idiootideks”.
Demokraatlikes maades on olemas täielik informatsioon Nõukogude Liidus, Puna-Hiinas ja teistes kommunistlikes maades toimepandud inimsusevastaste kuritööde kohta. Näitena võib nimetada Solženitsõni teost “Gulagi arhipelaag”, prantsuse teadlase Stephane Cortuois'i ja tema prantsuse ja Ida-Euroopast pärit olevate teadlaste koostöös valminud teaduslikku teost “Kommunismi must raamat”.
Ükskõik milline kellegi poliitiline maailmavaade ka ei ole, tuleb kaine pilguga vaadates tunnistada, et see, et nii vähesed inimesed siinsel mandril on teadlikud kommunistlike režiimide poolt toimepandud inimsusevastastest kuritöödest, on tõelik propaganda meistriteos! Mida ütleb see aga demokraatliku maailma eriti vasakpoolsetest poliitikutest ja meediast?
Tarvo Toomes, Toronto