Nii algab Kihnus augusti alguses etendunud ,,Kodoaknad ei unu“. Näitemäng, mille pani Kihnu muuseumis leiduva ainestiku põhjal kokku ja lavastas Heidi Sarapuu ning esitas teater Varius, mis mitmel korral Torontoski esinenud, aga mis ametlikult enam ei tegutse. Õnneks tuldi kokku siiski projektipõhiselt, et vaatajateni tuua teema, mis puudutab paljusid peresid ja tugevalt ,,meretaguseid“ kihnlasi – möödub tänavu ju 80 aastat suurpõgenemisest, mis pillutas eestlased mööda maailma laiali. Ka Kihnust mindi. Polnud sealsetegi lahkujate plaan minna ja jääda aastakümneteks võõrsile, esialgne kavatsus oli jõuda hiljemalt jõuludeks taas koju. Kuidas tegelikult läks, seda teame kõik.
Metsamaa talu õu, kus näitemängu tegevustik hargneb, täitub publikuga. Näha on mandriinimesi ,,massakaid“, aga ka palju kohalikke. Viimaste reaktsioonid tegevustikule ja etenduses ettetulevatele nimedele on ehedad ja äratundmist täis. On tuttavaid lugusid või lugude katkeid ja nimesid, keda teatakse. Aga ka meretagustele oli äratundmist. Etenduse käigus jõuab pidustuste ajaks saarele sealt samuti sõja keerises kaugele, lausa Torontosse rännanud kihnlane, kes nüüd elab Ehatares ja kodusaarele külla tulnuna toob külakostiks Torontos elanud Kihnu naivistist kunstniku Jaan Oadi maali. Sellega seoses kõlab veel nimesid, keda Torontos hästi teatakse.
Erinevad lood seob kokku ajakirjanik, kes tuleb saarele intervjuusid tegema ja nii kuuleb lugusid erinevatelt inimestelt, mis kokku terviku moodustavad. Lugudest kõlab mure saarelt lahkunute pärast – olid need ju pereliikmed, naabrid, sõbrad, tuttavad, kelle saatuse kohta ei teatud mõnikord aastaid midagi – kas nad üldse jõudsid teisele rannale ja mis nendest sai. Kirjavahetust ei juletud tihti pidada, et mitte teha halba paigalejäänutele. Mitmele noorele kihnlasele jäi suletuks merekooli uks, sest neid peeti ,,ebausaldatavateks“.
Lõpuks jõuab saarele ka kõrge külaline, küll mitte Jüri Ratas, keda oli oodatud (ka tõeline Jüri Ratas ei jõudnud esietendust vaatama, kuid lõpuks sai kohale temagi ja Pärnu Postimehes 10. augustil 2024 ilmunud Silvia Paluoja artikli ,,Kihnu näitemängu kirjutatud Jüri Ratas jäi esietenduseta“ juures kinnitab seda foto, millel Ratas etenduse tegelaste keskel). Kui kõik kohal, saab pidu sisse täie hoo ja muidugi lüüakse tantsu ning lauldakse Kihnu hümni ,,Looja, võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda“.
Selleaastased etendused Kihnus Metsamaa talu õuel on mängitud. Trupp pakkis kokku asjad ja sõitis Kihnu Virvega mandrile samuti nagu suurelt maalt etendust vaatama tulnud massakad.
Heidi Sarapuu on näitemängu kirjutades sellesse toonud ka huumorit ning teravust tänase poliitika kohta. Nii pole see ainult surmtõsine põgenemiste lugu, vaid mitmekülgne nagu elu ise.
Metsamaa talu õu on olnud etendusepaigaks varemgi, kaheksa aastat tagasi tõi Heidi Sarapuu seal publiku ette Linnateatri näitlejate ja kohalike kihnlaste ühistööna näitemängu ,,Meri muigab teitele vastu“, mis toetus Kihnu pärimuskultuurile. Seekordseski etenduses löövad kaasa kohalikud kihnlased – Kuraga Mari (Michelson) mängib tegelikult iseennast, laule-tantse saadavad Kihnu noored Egert Pulli juhendamisel. Etenduses mängisid mitmed Estonia ja samuti varemgi Variuse etendustes kaasa löönud näitlejad. Seekordsesse truppi kuulusid: Lii Tedre, Lauri Nebel, Peeter Kaljumäe, Katri Juss, Urmas Põldma, Rein Saar, Jaanis Valk ja Maria Michelson. Selleaastased etendused Kihnus Metsamaa talu õuel on mängitud. Trupp pakkis kokku asjad ja sõitis Kihnu Virvega mandrile samuti nagu suurelt maalt etendust vaatama tulnud massakad.
