No nüid, näe, sattus. Ärman kinkis mulle selle imeriista, sättis verandale ülesse ja ütles, et proovi, Karla. No nigu ma proovisin, nii mulle selgeks sai, et sihukesse tooli on alguses imelik istuda, aga kui korra sees oled, siis enam välja ronida ei taha. Sa oled seal nigu mamma süles ja kogu aeg on sõit sehes. Kuskile sa ei jõua, aga muutkui liigud.
Ma ei oska praega ütleda, kump see suurem õnnistus on: kas see, et sa liigud, vai see, et sa kuskile ei jõua. Tähtsad on mõlemad. Liikuma peab, sest paigalseismises ei ole ju mingit prokressi. Ilma prokressita oled jälle tagurlane. Kes endale nisukest nime tahab! Inime peab olema tagasioidlik, aga edesipüidlik, see tõde on veel vanem kui mina.
Aga ütle nüid ise, kuhu minusugusel enam jõuda on. Ei ooli rikkusest, ei ooli kuulsusest. Ei taha targaks saada; ea seegi, kui lausa lolliks ei jää. Ei ihka muud kui et kõik läheks rahulikku rada edesi, et oma Kata sind oiaks ja supileemele parasjagu soola paneks, et kõik viis meelt (vai oli neid rohkem?) ikke töötaksid, et suu veel suhkru ja sinepi vahet tunneks – no kuule, mida enamat sulle vaja?
Aga kui sa seal toolis sedasi kõigud ja kuskile ei jõua, siis mõte nigu loksub kah kaasa ja see läheb küll veel igale poole nigu noor varsake. Ega temal kuskil karku ole. Vahel tunned, et tahaks veel korraks Eestimaale. Et saaks kasvai oma Punnpabula talu varemed üle vaadata ja arutada, kuhu kunagi kaera külisid vai misukese kraavi pervel kõige ilusamad kassikäpad kasvasid. Aga kuda sa sinna saad? Ja kas sind ültse sissegi lastasse! Nüid puha uued seadused – kui tuleb välja, et oled mitukümmend aastat naisterahvaga ühe teki all magand, saadavad piiri pealt tagasi, et ega nisukest vana juurikat enam ümber ei õpeta. Sellega peab lasteaiast peale akkama ja seal pole mina elus käind. Jään Kanadamaale ja kiiktooli.
Kargu Karla
