Subscribe Menu

Kinksepp ja liistud

Vanaste oli nisuke ütelus, et iga kinksepp jäägu oma liistude juurde. See tähendas, et inime tehku mida ta mõistab, ärgu toppigu oma nina teiste töö vahele ega tükkigu nõu andma vai õpetama. Kuda sa seda asja õpetad, mida ise ei oska. Mina arvan, et see ütlemine peaks nüid uuemal ajal kah kõlbama. Ega vana tarkus aastatega apuks ei lähe.

Eks ta nii ole jah, et igal töömehel on omad riistad, mida ta peab tundma ja millega oskama ümbre käia. Kinksepal on liistud ja naaskel, rätsepal mõedulint ja nõelapadi, sepal alas ja suur aamer, müirissepal vaaderpass ja kellu, kirjamehel anesulg ja tindipott.

Image by vectorolie - www.freedigitalphotos.net

Need on kõik vanad ausad ametid ja väärt riistad. Kes neid tundis, oli meister ja igapidi au sehes. Kes ei tund, selle kohta üteldi, et on soss-sepp. Aga nüid on ametisi juure tuld ja riistasi kah. Kirjamehed näituseks töötavad nüid suuremalt jaolt kompluuteriga. Aga see ju kah ikke riist ja sellega pole lihtne akkama saada, ma tean omast käest. Olen proovind küll ja nokkind nigu kukk tatti, aga mis sinna kraani peale jääb, see lugeda ei kõlba.

Aga nüid mõnedel uutel ametimeestel polegi riistasi. Poliidigamehel näituseks pole ühtegi liistu, mille juurde jääda. Ta ei pea oma ametit koolis õppima ega kuskil tsunvhtis õpipoisiks ega selliks olema, akkab kohe meistriks. Ja seal see äda ongi. Saab veikse vaevaga meistripaberid kätte ja akkab arvama, et tunneb iga tööd.

Paar nisukest venda võtsid iljuti Eestimaal suud täis ning akkasid laulukoori tirigentide kallal irisema, et õpetavad vale laulusi. Üks ei kannatand taandumise laulu, pahandas sõnasepa ja viisimeistriga. Aga mina leitsin, et need mõlemad tunnevad oma liistusi. Kui poliidigamehed kah oma liistude juures püsiks ja riigipiire vaenlase tahtmise perra ei nihutaks, poleks kellelgi tarvis taanduda. Ja üleültse, ega poliidik pole polidrukk, et ei luba „opsassaa Mallega” laulu laulda. Sel oli nisuke salm sehes, et „kui on üva pärituul, lendab Vene nigu kuul”. Inimesed mõtlesid seda Venet suure tähega, noh.

Teine pani pahaks, et kunagi lauldi „Mis maa see on, siin pole ühtki mäge”. No sellest mehest ma saan aru. Ma lugesin omal ajal ühte Kailiti Kusti raamatut, kus nii kenaste üteldi, et meie oleme lageda maa rahvas ja sellepärast me tippe ei salli. Nigu keski kõrgemale tõuseb, oleme tal kohe kallal, et ära sa varesepoeg proovi kotka kombel lennata. Krauhti käärid kätte ja kärbime tiivad lühemaks. Uued laulud karbitsasse, teeme Kuldrannakesele kakskümmend seitse salmi juurde ja lõõritame ommukust õhtani.

Laulupidu on veel see ainumane koht, kus terve eesti rahvas astub korraga ühte jalga ja ehmatab kogu ülejäänd mailma ära, sest neil pole meile miskit vasta panna. Soss-seppi ei tohiks sinna ligi lasta.

Kargu Karla

Read more