On õige mitu asja, mida enne lõplikku minekut veel teha tahaks. Kraavipervel tahaks istuda ja kassikäppasi kaeda. Õitsvat linapõldu kah, kui ta tuule käes lainetab. Rukkirääku kuulda, toominga lõhna nuusutada ja sellesama puu marjasi mekkida, mis suu sehest paksuks teevad. Vana mära mokkasi tahaks oma peopesal tunda, kui ma talle jõululauba õhta suhkurt olen viind. Suurt kivipuravikku tahaks metsast enne ülesse leida kui vars ära ussitab. Noorkotka vormis ästi sirgelt salgajuhi ees seista ja kõva äälega õigata: alati valmis! Ja oma Katale veel ühte tulist musu anda nigu noorest peast, mis sest, et särts on sehest läind.
Eks neid asju ole veel, aga jõuad sa kõiki meelde tuletada. Ja ültse pole viisakas nisukesel puhul ainult enda peale mõtelda. Mõned soovitused sõpradele kah:
Kui sa Eestimaale satud, siis jäta Talin sinnapaika ja mine kuskile külasse, neid pidada veel mõni järgi olema. Vahi ja imetle lapsi, kes tatiste ninade, tolmuste palede ja sassis peadega ringi jooksevad, kuresaapad jalas. Neist saavad ükskord riigi valitsejad. Kel algusest peale seitel sirge ja küünealused puhtad, neist kasvavad untsakad.
Austa aridust, aga umbusalda aritud inimest. Mõnel on arimise käigus inime kaotsi läind.
Kui keski sulle kätt pakub, siis kae talle silma. Kui sealt siirust näed, siis võta käsi vasta. Ausalt välja sirutatud käe tagasi lükkamine on rumalus, mida elu sulle andeks ei anna.
Kui sa tuleva nädali tähtraamatu sabast jälle mõne minu lorijutu leiad, siis ära ehmata. See tähendab, et minu vasta pole uvi tund taevataat ega põrguvürst. Aga selle loo võid alles oida, ükskord läheb seda vaja.
Kargu Karla
