Kriitiku hinnangud on alati subjektiivsed ega tarvitse ühtuda lugejate omadega. Enesest vähegi lugu pidav kriitik ei oota, et tema arvamusi ainuõigeiks peetakse. Ka kriitik peab olema suuteline kriitikat taluma. Eesti Elus on selleks otstarbeks olemas avatud veerg, kus oma arvamust võib avaldada iga lugeja, kes on suuteline end arusaadavalt väljendama ja sündsuse piirides püsima.
Käesoleva aasta 5. juuli numbris ilmus minu sulest kirjutis Tartu Rahvaülikooli kontserdist Peetri kirikus 27. juunil. Olin seda üritust huviga oodanud, kuna koori dirigent Lauri Breede oli mulle tuttav juba varasemast ajast. Kaheksa aastat tagasi oli mul meeldiv võimalus kuulda tema juhatatud korp! Rotalia meeskoori ja seda sündmust ka lehes kajastada. Hiljem usutlesin teda skype’i teel ja avaldasin ka selle intervjuu.
Positiivselt ja tunnustavalt kirjutasin kontserdist ka ülalmainitud artiklis, kuid ei suutnud jätta poetamata paari leebelt kriitilist märkust ühes lõigus. Märkasin kavas kergeid maitsevääratusi, mis ei tumestanud üldpilti, kuid millest ma muusikuna siiski ei saanud üle vaadata. Ometi häirisid need märkused kedagi kuulajaskonnas sel määral, et otsustas oma nördimuse välja valada e-kirjas.
Minu artikkel on avalik ja kõigile kättesaadav. Seda pidanuks olema ka kriitiline vastukaja sellele, et lugejal oleks võimalus võrrelda. Et mu kriitikat kritiseeriv isik eelistab varjus püsida, ei jää mul muud üle kui kasutada ise avatud veeru pahupoolt, et juhtunut õigesse perspektiivi asetada. Mul pole vähimatki soovi seda ,,tormi teeklaasis“ orkaaniks puhuda, kuid mõned minu ja kaudselt ka lehe pihta suunatud väljendid ületavad talutavuse piiri. Minu artikkel olevat inetu kõnepruugiga ja halvustav, jätvat ,,kollase kirjanduse“ mulje. Rumal, ebakultuurne, ebaintelligentne, heitvat lehele halba varju. Lõpuks pärispomm otsesihtimisega: ma olevat kaotanud enesekriitilise meele ega ole osanud oma ajakirjanduslikku tegevust õigeaegselt lõpetada. Kolleegid toimetusetoas võtku oma südameasjaks see kitsaskoht kõrvaldada.
Kirja autor on saanud asjalikud ja tasakaalukad vastused nii minult kui ka lehe tegevtoimetajalt, tulemuseks oli vaid uus tiraad samas stiilis.
Head lugejad, mul on teile tõsine palve: lugege mu ,,rumal, ebakultuurne ja ebaintelligentne“ artikkel tähelepanelikult läbi ja andke mulle teada, keda ma halvustasin ja millisel moel. Kriitika ei tähenda mahategemist, nende kahe mõiste vahele ei saa panna võrdsusmärki. Olen ise koorijuhina lugematuid kontserte andnud ja alati huviga kriitikat oodanud, olgu see hea või halb. Minu arusaamist mööda on halvustatud mind, õigemini mõnitatud. Asjalik kriitika on konstruktiivne, mõnitamine destruktiivne. Teadmine, et mõnitajaks on kohalikus ühiskonnas hästi tuntud kõrgharidusega inimene, paneb õlgu väristama.
Kurja protestikirja autor leidis siiski mu Achilleuse kanna. Märkus oskamatusest õigeaegselt lahkuda tuletas valusalt meelde, et mu viimase kantsi varisemine pole enam kaugete mägede taga. Selle lükkab ümber armutu ajahammas ja tasandab ehitusplatsi. Olen püsinud oma rahva teenistuses pikka aega ja põhiliselt olnud koostööaldis inimene: pole iial keeldunud kaasa löömast, kus mind on vajatud; ega tõrkunud lahkumast kuskilt, kus mind enam ei vajata. Olen minetanud palju meeldivaid tegevusi, lahkumis- ja loobumisvalu pole mulle võõras. Julgen arvata, et olen suuteline ka ajakirjandusest lahkumiseks ise õige aja valima ega vaja ,,sõbralikke“ meeldetuletusi.
Pean tähendusrikkaks, et mu praegusele kirjutisele andis tõuke rahvaülikooli koor. Rahvaülikoolid tegelevad vabaharidusega, mis tõstab rahva intelligentsuse taset. Minu hurjutajat nimetasin eespool haritud inimeseks. Seda terminit kasutades jääb aga ebaselgeks, kas räägitakse haridusest või haritusest. Need kaks mõistet ei ole sünonüümsed. Tavalises ülikoolis arendatakse mõistust, omandatakse haridus, vastav diplom ja elukutse. Haridus sillutab teed haritusele, kuid selle sillutatud teelõigu läbimine pole kohustuslik, see jääb iga teekäija enda valikuks. Vabaharidus ei anna elukutset, kuid avardab silmaringi. Paljud omandavad hariduse, treenivad oma mõistust sellise innu ja hoolega, et unustavad harida südant ja hinge ning jäävad ilma haritusest. Sellest on lõpmata kahju.
