Ilmselt oli vähe meie kogukonnas neid, kes teda ei teadnud. Kui mitte nime- ja nägupidi, siis vähemalt kringli või pirukate või verivorsti või muu toidu kaudu, mis paljude pidulaudadel või kohalikel eestlaste üritustel väljas oli. Nii mõnigi ohkas üllatunult, kuidas Ülle elutee äkitselt nõnda noorelt katkes. Temast vanemana ütlesin minagi: ,,Liiga noorelt...!“
Vaadates, kui paljud siinsetest eestlastest 100-ni jõuavad, siis 60 on ilmselgelt liiga vara. Tänasel päeval on Ontarios elava naise keskmine eluiga 84 ja mehel 80 aastat. Need 20 aastat, mis kuuekümnesena kaheksakümnest puudu jäävad, on parasjagu nõnda palju, kui ühel inimesel kulub, et iseseisvaks kasvada või hoopis laps üles kasvatada. Aga ka et tööl kuhugi jõuda ehk karjääriredelil üles ronida või pensionile jääda ning lapselaste kasvamisel abiks olla. Igaüks võib enda sisse vaadata ning mõelda, mis nende 20 aasta sisse on mahtunud ja võiks veel mahtuda.
Ma ei ole usklik, kuigi ei saa öelda, et oleksin puhtal kujul ateist. Saan väga hästi aru, et meist keegi ei ela igavesti. Kusagilt jäi mulle silma ütlus, et sünd ongi surma põhjuseks. Sest enne sündi pole meid siin ilmas olemas, või vähemalt me ei mäleta, isegi kui mõne usu järgi käibki pidevalt taassünd. Teine räägib mulle sellest, kuidas taassündides valime kas kerge või raske tee ning viimase puhul jõuame paremini kõrgema arusaamani, miks me siin üldse oleme. Mina jällegi mõtlen sellele, kuidas me õieti kunagi ei lahkugi. Ei, me ei jää hingedena siia, ikka pigem füüsilisel kujul, sest universumis on kõik ringluses. Eks see ole ka omamoodi taassünni idee selle vahega, et me ei teadvusta, kui osakesed meist elavad edasi näiteks lilledes või puudes.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
