Subscribe Menu

Kivimoori kirjanurk: Aednikuhakatise mõtteid

See kevad on olnud üks väga omapärane tegelane. Ühel päeval imestad, kas tõesti on juba suvi kätte jõudnud ning teisel - ega ometi talv tagasi pole tulnud. Muidugi võib olla, et mida aeg edasi, seda vähem mäletad, mis eelmistel aastatel juhtus. Välja arvatud see kevad, mis sai esmakordselt Kanadas veedetud ja üllatas maikuust sügiseni sellise soojusega, mida oleks võinud lapsepõlves Eestis tikutulega isegi suvel taga ajada.

Nüüd on küll igal pool palju soojemaks läinud, ning isegi Eestis aeg ajalt sellised kuumalained, mis ajavad inimesi õhujahutajaga või nagu rahvuskaaslased kodumaal ütlevad: konditsioneeriga ruumidesse. Õnneks saab seal veel ööseks akna lahti lükata ning pisutki hingamisväärset õhku sisse lasta. Kuigi siis peab hoopis muretsema selle üle, et mõni sääsk sisse ei trügiks ning igasuguse unetuju ei võtaks.

Hetkel, kui ma siin oma kirjatükki sepitsen, sajab õues juba mitmendat päeva vihma. Terve ilm on kevadiselt nii erkroheline ja õitsvaid kevadlilli täis, et paneb isegi kõige aianduskaugema inimese mõtlema, kas ei peaks mitte näpud juba nüüd mulda ajama ning midagi maha istutama. Ilmatargad viibutavad küll sõrmi ja soovitavad nagu tavaliselt maikuu pika nädalalõpuni oodata, sest ilmataat võib veel vigurit visata ning külmaga üllatada. Mis tähendaks peenrasse ritta istutatud tomatitele ja kurkidele raskeid aegu või hoopis õnnetut lõppu. Ning loomulikult on iga õige eestlane just sellised taimed oma aiamaale kasvama pannud või vähemalt omal ajal vist päris kindlasti. Tänapäeva osas on mul kuri kahtlus, et isegi Eestis pööratakse rohkem tähelepanu lilledele kui köögiviljadele.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more