Samas olen iga kord oma kurvastuseks tõdenud, et kuigi pean end üsna heaks keeletundjaks, siis mõnikord mõtlen lausa pahaselt, kes küll seal keeleametis neid asju korraldab, sest kirjakeele reeglid käivad minust aeg-ajalt väga suure kaarega mööda. Ja mul on kuri kahtlus, et ma pole ainuke. Eriti, kui oled Eestist eemal elanud juba mitu head aastat (või pigem isegi mitu aastakümmet). Rääkimata nendest, kes sündinud ja üles kasvanud Eestist sadade või tuhandete kilomeetrite kaugusel. Ei tähenda, kui olid üks nendest lastest, kelle kodudes räägitigi ainult eesti keelt ning põhilised sõbrad olid eestlased, mis tähendas, et kooli minnes polnud kohalikust keelest õrna aimugi või heal juhul õhkõrn aimdus.
Eks minulgi oli kodus kaks samasugust umbkeelset eesti last, kellel võttis natuke aega, enne kui nad täpselt aru hakkasid saama, mida õpetaja klassi ees rääkis. Aga kes nüüd räägivad puhast inglist ning emakeelel on küljes midagi sellist, mille alusel üks ,,päris“ eestlane nad koheselt väliseestlaseks liigitab. Ise on nad sellisest liigitamisest alati väga nördinud.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
