Toronto ja selle ümbruse eestlased saavad juba aastaid Seedriorul kokku. Nii vahva, kui sinna mõni Eestist tulnud külalisesineja jõuab. Viimaste aastakümnete kõige eredam mälestus oli kindlasti pidu, kus Meie Mees oma muusikaga rahva meelt lahutas. Tantsuplatsil või pigem siis tantsumuruplatsil, olid noored ja vanad läbisegi varajaste hommikutundideni. Isegi sõnajalaõie otsimine ununes.
Mujal maailmas korraldatakse samuti kokkusaamisi, nii väiksemaid kui suuremaid üritusi. Mäletan, kuidas juhtumisi just jaanilaupäeva eel Inglismaal Londonis olin ning tänaval üks heledapäine naisterahvas minu käest uuris: ,,Kas tead, kas siit läheb buss jaanitulele?“ Ta oli ilmselt kuulnud, kui ma oma lastega eesti keeles kõnelesin. Jäin vastuse võlgu, kuigi hetkeks tekkis ketserlik mõte talle sappa asuda ning kohalike eestlastega pidule minna. Aga siis oleksin jäänud maha lennukist, mis mind hoopis Eestisse jaanitulele viis.
Oleme ju Kalevite kange rahvas, kes võib ka jaanipäeval külma ilma vastu talvekasuka kapinurgast välja otsida.
Kui nüüd rääkida jaanituledest Eestis, siis... no-jah! Tähtsaimaks teemaks pole mitte, kuhu minna või kust lõkkepuid saada, pigem ikka, millist ilma võime oodata. Sest kuigi külm ja vihm ei takista pidu pidamast, siis see just kõige meeldivam pole. Mõned aastad tagasi vaatas üks Eesti ajaleht üle möödunud aegade ilmagraafikud ja tõdes, et väga sooja ja sajuta jaanipäeva näeb harva. Viimastel aastatel on lisaks tänu kliimamuutustele hakatud lausa nalja viskama, et jaanide ja jõulude ilm on ilmselgelt vahetusse läinud. Aga ega me suhkrust pole (nagu mu ema tavatses öelda)! Mis see vihm meile ikka teeb. Isegi eelmise aasta laulupidu ei jäänud suure äikese ja tormiga katki. Oleme ju Kalevite kange rahvas, kes võib ka jaanipäeval külma ilma vastu talvekasuka kapinurgast välja otsida.
Õnneks pole Eestist kaugel mõnes soojemas kohas elades nende muredega vaja silmitsi seista. Küsimus võib olla rohkem selles, kas üldse tohidki kusagil lõket teha. Eriti, kui tulekahjude oht on väga suur. Samas ei kujuta kuidagi ette, et ei saaks jaaniõhtul vähemalt väikestki leekide mängu jälgida. Kui ma parasjagu Eestis ei juhtu olema, siis otsin õigel päeval välja vana grillialuse, kuhu korjan kuivanud puutükke ja oksaraagusid, et oma lõke süüdata. Ning kui juhtumisi pole sellekski võimalust, panen viimases hädas mõne küünla põlema. Huvitav, kuidas tuleleek nii jaanide kui jõuludega kaasas käib.
Mõnel pool punutakse veel seitsmest taimest väepärga, kuhu seitse salasoovi peidetakse, mis aasta jooksul loodetavasti täide lähevad.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
