Olen üks näide nendest Põhja-Eestis üles kasvanud eestlastest, kes vaevata vene ja soome keele suhu said. Mõlemad olid justkui minu isiku pikendus, ja ma ei pidanud seda mingiks eriliseks saavutuseks.
Elades nüüd Põhja-Ameerikas, ning eriti USA poole vaadates, võib tõdeda, et olime ikka ühed tublilt usinad tüübid küll. Koolis veel inglise, saksa või prantsuse keel lisaks - ning neli keelt suus polegi meie jaoks midagi väga ebatavalist. Kui mõnele vaid inglist mõikavale tegelasele lausa teise käe sõrmi abiks võttes keeli ette loen, mida paremal või halvemal määral tean, lähevad meil mõlemil silmad üllatusest suureks. Tema imestab, kui pikk mu nimekiri on, ja mina ei saa aru, et mul oleks põhjust sellega uhkustada.
Pean nüüd küll ausalt üles tunnistama, et mida rohkem mu vestluskaaslase silmad avanevad, seda varmamalt lisan nimekirja neid keeli, milles ma vestlust küll pidada ei suudaks, kuid tekstist võin üsna palju õigesti ära arvata. Sinna kuuluvad kindlasti skandinaavia keeled, milles päris palju sarnasusi. Mäletan ka, kuidas kord Prantsusmaal ühes ajaloomuuseumis käies avastasin, et seal polnud mitte ainsatki ingliskeelset selgitust. Siis võtsin abiks oma pea olematu prantsuse keele ja natuke paremas seisus saksa keele.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
