Aga kas aasta oli tõesti nii mustades värvides? Või armastame me inimestena pigem ettevaatlikkust ning esimeses järjekorras halba märgata, et igaks juhuks kõigeks valmis olla. Otsustasin siis teha ümberpöörd ja kõige helgematele hetkedele mõelda. Kuna mu mäluga on nii, nagu on, see tähendab et kipub natuke lühikeseks jääma, siis palusin abi oma uuelt Nutisõbralt ehk tehisintellektilt.
Ning palun väga. Tema arvates oli suursündmuseks suvised olümpiamängud Pariisis. Mis tuletas meelde, et ma vist ei jõudnudki ühtegi võistlust jälgida, kuigi omal ajal olin väga usin tugitoolisportlane ning neelasin kõike, mida aga telekast ette kanti. Ausalt öeldes ei saagi õieti aru, kuidas nii palju aega sellele andsin. Kuigi eks sel asjal oli tol ajal oma pool. Põhiline hasart tuli ikka sellest, kas näiteks soomlased ja rootslased või ükskõik kes peale suure idariigi võistleja kuldmedali kaela saavad.
Aprillis võis Põhja-Ameerikas päris laial alal jälgida päikesevarjutust. Isegi võtsin jalad selga või õieti küll panin rattad alla ning kaardil näpuga järge ajades jõudsin Ontario järve äärde, kuhu hulk minusuguseid uudishimulikke oli kogunenud. Ega ei osanud ju midagi oodata, õieti ei osanud eluski arvata, et kunagi näen hetke, mil päike kuu taha kaob. Esimest korda lugesin päikesevarjutusest ühes seiklusraamatus, kuidas kangelased tänu varasemale teadmisele ,,nõiuvad päikese peitu“, ning tänu sellele pääsevad eluga. Minul polnud elu kaalul, kuid tõeliselt ebatavalise elamuse sain küll. Imelik tunne tekkis, kui sisemine kell ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas päeval äkki hämarduma hakkab ning õhtused loodushelid ilma täidavad. Loodusnähtusi oli teisigi, mis tähendas minu jaoks veel ühte esimest kogemust – virmalised kodust mitte liiga kaugel.
Poliitilisest poolest oli Rootsi lõplik NATOga ühinemine punktiks, mida vist keegi ilmas ei oodanud (Soome ühines juba 2023). Ning kuigi teise riigi vallutuste üle pole kena rõõmustada, siis Ukraina piiriületus ja vaenlaselt suure maalapi hõivamine tõstsid küll tuju.
Eestiga seotud sündmustest pean enda jaoks kõige tähelepanuväärsemaks Kaja Kallase määramist Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgeks esindajaks. Ma olen teda alati imetlenud, tema julgust, pealehakkamist ja sihikindlust. Ütleks, et meie endi ,,raudne leedi“, kes ei lase kellelgi endale kergelt pähe istuda.
Kui nüüd lõpuks pilk Kanada poole heita, siis isegi Nutisõber ei oska eriti põnevat peale suurte mitmekümnemiljoniliste loteriivõitude välja tuua. Kuna võit läks teistele, siis mul ei jää muud üle, kui ainult kadestada. Kadestamiseks küll erilist põhjust ei tohiks olla, pigem kahetsemiseks, et ma ikka veel ei osta loteriipileteid.
Peaaegu oleks unustanud! Ottawas tänavalt päästetud paks kass sai TikTokis oma kaalulangetusega kuulsaks. Ning ühele Uberi autojuhile jõudis teadmine, et sõidu tellinud reisija on tema ammune sõber, keda 20 aastat polnud näinud. Õieti sellised hetked on midagi, mida sooviks kõigile. Sest kui nüüd päriselt mõelda, siis kas pole mitte endale väga armsate ja lähedaste inimeste nägemine ja nendega kohtumine need kõige rohkem rõõmu toovad hetked. Nõnda ma soovingi just seda nii endale kui ka kõigile toredatele lugejatele.
