Kaalusin tõsiselt ise küpsetama hakkamist, aga juuretisega mässamine tundus liiga keeruline ja raske. Pealegi, kust sa seda juuretistki niisama lihtsalt saad. Rääkimata rukkijahust, sest poelettidelt ei hakanud peale nisujahu küll midagi silma.
Mingil hetkel sai aga Eesti endale uue presidendi ja väga ettevõtliku presidendiproua. Kes võttis südameasjaks juuretisega leivaküpsetamise tagasi eestlaste kodudesse tuua. Või vähemalt julgustas ta katsetama, andes isegi leivaraamatu välja. Leivaraamatuid hakkas siis riburada veelgi riiulitele tekkima, sest huvilisi jätkus. Isegi mina jäin mõtlema, et äkki siiski prooviks.
Rääkisin sellest oma heale sõbrannale Eestis. Tema oli väga praktiline ja tõi mulle juuretisepoisi koju kätte. Ainult et see juhtus Eestis ning lahkumisetuhinas jäi väike kilepakike külmkappi. Ega ma pole kindel, kas sellega oleks üle piirigi lastud. Sest kui Kivitaadi ema juuretise avastas, siis igaks juhuks viskas ta pakikest ettevaatlikult kahe näpu vahel hoides imeliku moodustise prügikasti, pidades seda halvaks läinud pasteediks.
See tegi isegi ülejäänud pere väga õnnelikuks ja rõõmsaks ja toredasti punapõskseks kõigest sellest leivast, mis kõhtu pisteti.
Aga rahu ma ei saanud. Kuna eesti naine on nutikas ja leidlik, jõudsin lõpuks sinnamaani, et endal ka juuretis kodus ning leivaküpsetamine mõne aastaga pea unepealt selge. See tegi isegi ülejäänud pere väga õnnelikuks ja rõõmsaks ja toredasti punapõskseks kõigest sellest leivast, mis kõhtu pisteti.
Nüüd aga jõuan järgmise etapini juuretisega küpsetamise juures. Üha rohkem on viimastel aastatel jäänud silma, et juuretisega võiks ka saia valmistada. Hoogu andis ka aeg, kui kõik kurja viiruse eest koju peitu pugesid ning tekkis ootamatult palju aega rohkem selliste asjade jaoks, mis kunagistel koduperenaistel igapäevane tegevus.
Nii et praeguseks ei küpseta ma mitte ainult leiba vaid ka saia juuretise abil. Isegi magusa saia oskan juba nõnda valmis meisterdada. Viimase puhul olen aga kohanud pisukest vastuseisu. Sest mõni kuulutab suurelt, et ei see saa olla õige traditsiooniline kukkel või kringel kui pole ,,päris“ pärmist tehtud. Olevat lihtsalt hapusai (siinjuures pean ütlema, et hapusus oleneb palju kodupagari tegutsemisest – kui pikalt on tainast hapneda lastud või isegi see, kui suur kogus juuretist alguses käiku läheb).
Mina muidugi küsin kohe vastu, et mis see ,,päris“ pärm siis õieti on? Seletuseks saan, et ikka see, mille poest ostame. Ükskõik kas on kuivatatud või värske (seda viimast siin Kanadamaal eriti kerge leida polegi).
Pisuke uurimine teeb aga selgeks, et poepärm jõudis inimeste köökidesse alles millalgi kakssada aastat tagasi, kiirendamaks pagaritel küpsetamisprotsessi. Enne seda kasutati sadu aastaid järjest juuretist.
Ning kui ühel päeval nisujahu Eestis natuke rohkem saada oli, siis pigem ehk poepärmiga küpsetamiseks.
Muidugi võib siinjuures tunnistada, et ega lihtrahvas magusa kukli kallal kunagistel ammustel aegadel naljalt väga maiustada ei saanud. Ning kui ühel päeval nisujahu Eestis natuke rohkem saada oli, siis pigem ehk poepärmiga küpsetamiseks.
Ükskõik kuidas lähema põlve vanaemad magusat saia ka ei teinud, oli enne neid juuretis kuningas. Nii nagu minu kodus nüüd. Kuningas juba ainuüksi sellepärast, et pead tema eest usinalt hoolt kandma. Lisaks küpsetamisepäeval ajaga arvestama, millal täpselt kõik toimuma hakkab.
Kui aga hea lugeja nüüd mõtleb, kas ikka tasub katsetama hakata, siis annan veel ühe hea argumendi. Nimelt olen avastanud, et põhjamaise pisut melanhoolse olemuse juures sobib nisujahust haputaigna tegemine suurepäraselt. Mõjub väga teraapiliselt. Rääkimata maitsvast tulemusest.
