Kaalusin tõsiselt ise küpsetama hakkamist, aga juuretisega mässamine tundus liiga keeruline ja raske. Pealegi, kust sa seda juuretistki niisama lihtsalt saad. Rääkimata rukkijahust, sest poelettidelt ei hakanud peale nisujahu küll midagi silma.
Mingil hetkel sai aga Eesti endale uue presidendi ja väga ettevõtliku presidendiproua. Kes võttis südameasjaks juuretisega leivaküpsetamise tagasi eestlaste kodudesse tuua. Või vähemalt julgustas ta katsetama, andes isegi leivaraamatu välja. Leivaraamatuid hakkas siis riburada veelgi riiulitele tekkima, sest huvilisi jätkus. Isegi mina jäin mõtlema, et äkki siiski prooviks.
Rääkisin sellest oma heale sõbrannale Eestis. Tema oli väga praktiline ja tõi mulle juuretisepoisi koju kätte. Ainult et see juhtus Eestis ning lahkumisetuhinas jäi väike kilepakike külmkappi. Ega ma pole kindel, kas sellega oleks üle piirigi lastud. Sest kui Kivitaadi ema juuretise avastas, siis igaks juhuks viskas ta pakikest ettevaatlikult kahe näpu vahel hoides imeliku moodustise prügikasti, pidades seda halvaks läinud pasteediks.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
