Alates sellest, kui iseseisvalt tähti veerides selle kunstiga umbes viieselt sinasõbraks sain. Nina kippus mul raamatutes olema ka igal ilusal suvepäeval, sest tähtsam oli teada saada, mis täpselt raamatus edasi juhtus, kui päikese käes peesitada või hoopis maasikapeenraid rohida. Kuna ma tavaliselt ei näidanud eriti viimase tegevuse puhul suurt entusiasmi üles, lubas isa ühel päeval kõik raamatud ahju torgata, kui ma kohe peenramaale ei tõtta.
Oma laste Kanada-kooli kogemuse põhjal (küll kõrvaltvaatajana), tundub kogu asi veelgi lõdvem.
Tänapäevale mõeldes tuleb muie suunurka, sest igat sorti elektroonikavidinad on viinud paljudelt lastelt raamatuhuvi. Nüüd proovitakse pigem piitsa või präänikuga nii mõndagi noort raamatute juurde saada. Eestis on ikka veel olemas koolides kohustusliku kirjanduse nimekirjad. Samas tundub, et eriti madalamates klassides, antakse näiteks suveks pigem rida kirjanikke oma teostega, millest siis teatud arv vaja sügise alguseks läbi lugeda. Oma laste Kanada-kooli kogemuse põhjal (küll kõrvaltvaatajana), tundub kogu asi veelgi lõdvem. Vaevalt et tänases koolis, nii Eestis kui Kanadas, esitavad õpetajad küsimusi, mis värvi särki kandis peategelane, kui ta parasjagu heina viskas. Minu meelest ootasid kirjandusõpetajad just nii detailseid seletusi, ja ma tavaliselt ei osanud ühelegi neist vastata.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
