Miks siis ikkagi Eestit üldse vaja on, kui maailm justkui järjest väiksemaks muutub. Nii kerge on taskust telefon välja õngitseda ning juba räägidki oma sugulaste ja sõpradega ükskõik, kus nad parasjagu ka pesitsevad. Kaua arutati võimaluste üle rohkem kaugtööd teha, kuni pandeemia pani meid silmitsi faktiga, et parem on, kui sa kodus püsid ning oma pisikuid lahkelt teistega ei jaga. Mis omakorda tekitas olukorra, kus enam isegi ei tähenda, millises maailmanurgas oma kodu sisse seadnud oled, töötada võid igalt poolt. Või peaaegu, sest lõpuks oleneb palju sellest, millist tööd teha. Praegu peab veel teenindaja enamasti isiklikult kohal olema või kombainijuht rooli istuma. Aga ma ei imesta, kui kunagi kaugemas (või isegi lähemas) tulevikus sellised probleemidki lahendatud saavad.
Aga ikkagi... Eesti. Ma mäletan, kuidas esimest korda noore neiuna jõudis minuni äkitselt mõte, kes me õieti maailmas oleme. Mul oli just astronoomiatund lõppenud, kui sõitsin bussiga koolist kodu poole ja vaatasin bussi trügivaid inimesi, kelle jaoks kõige tähtsamaks eesmärgiks vaba istekoht leida, ning mu mõte lendas kuhugi väga kõrgele pilvedest kaugemale kosmosesse. Mida kaugemale minu mõte kerkis, seda pisemaks muutus maakera koos seal toimetavate rahvastega. Absoluutselt kõik kaotas äkitselt minu jaoks tähenduse, sest ma ei suutnud välja mõelda vastust, miks me siis üldse olemas oleme.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
