Tänapäeva arenenud riikides ei leia enam naljalt mitut põlvkonda koos ühe katuse alt. Kõik ajavad iseseisvust taga, ning eks vanemad ise ütlevad mõnikord täiesti teadlikult oma lastele, et peale kooli lõpetamist neil on aeg päris oma koht leida. Kui elada sadade või hoopis tuhandete kilomeetrite kaugusel, kipuvad ema-isa külastamised jääma järjest harvemaks. Kokkusaamised võivad aga hoopiski kaduda, kui näiteks omavahelised suhted väga kiiva on kiskunud. Õnneks on kaugusele leitud lahendus, sest internet lubab lausa pildi vahendusel suhelda. Siiani pole küll veel välja mõeldud, kuidas üksteisele kallistusi jagada. Aga kes teab, äkki pole teleportatsiooni leiutamine ja igapäevane kasutamine enam mägede taga. Viltu läinud suhete osas ilmselt mingit lahendust pole ning mul on vahel tunne, et selliste riidude põhjused peituvad kusagil sügavamal – või isegi lapsepõlves – kui ainult mingitel arusaamatustel või lahkarvamustel.
Keegi kirjutas kunagi, et emad on nagu õhk, mis on alati justkui olemas ja mida me igapäevaselt hinnata ei oska. Sellele hakatakse vahel alles siis mõtlema, kui seda õhku napiks jääb või see hoopis kaob. Ma ise arvan, et emade hoolt ja armastust hakkame alles siis õieti teise pilguga vaatama, kui meil endal lapsed kodus on. Muidugi naistena. Meeste osas ei julge ma eriti suud lahti teha.
Lastega tegelemise kõrvalt aga ei tarvitse samas palju aega jäädagi, et oma emale mõelda. Emana vaatame ikka laste ning suure tõenäosusega ka lastelaste peale. Tahame, et neil oleks kõik hästi ning elu ei viskaks liiga palju viperusi ette. Ning seejuures proovime võimalikult vähe oma probleeme ja muresid järeltuleva põlve kaela veeretada. Kuni ühel päeval probleemid on ehk liiga suured, nii et enam enda sisse ei mahu ära. Eks ma mõtlen siin ikka tervist, mis paratamatult vananedes kipub oma pead halvas mõttes tõstma.
Nõnda võimegi lastena ühel päeval hoolt kanda omaenda laste eest ning selle kõrval muretseda, mida teha vanematega. Vähemalt Kanadas tundub, et inimesed võtavad hooldekodudesse minekut üsna loomulikult. Mõni läheb isegi varem kui tavapärane, eriti kui päris üksi on jäädud. See annab võimaluse värskele seltsielule või näiteks Ehatare puhul koos olla vanade sõprade ning tuttavatega, kellega ehk kunagi juba lasteaias tutvuti. Aga alati on neid, kes suure valuga oma kodudest lahkuvad, see on vägagi arusaadav. Oma kodu ja asjad, mida pimesigi üles leiab, tee sinna, mis lastel väga selge. Eriti kui emadepäeva puhul, lilled ja kook näpus, külla tullakse. Mida meil, emadel, veel õnneks vaja on!
