Tänapäeva arenenud riikides ei leia enam naljalt mitut põlvkonda koos ühe katuse alt. Kõik ajavad iseseisvust taga, ning eks vanemad ise ütlevad mõnikord täiesti teadlikult oma lastele, et peale kooli lõpetamist neil on aeg päris oma koht leida. Kui elada sadade või hoopis tuhandete kilomeetrite kaugusel, kipuvad ema-isa külastamised jääma järjest harvemaks. Kokkusaamised võivad aga hoopiski kaduda, kui näiteks omavahelised suhted väga kiiva on kiskunud. Õnneks on kaugusele leitud lahendus, sest internet lubab lausa pildi vahendusel suhelda. Siiani pole küll veel välja mõeldud, kuidas üksteisele kallistusi jagada. Aga kes teab, äkki pole teleportatsiooni leiutamine ja igapäevane kasutamine enam mägede taga. Viltu läinud suhete osas ilmselt mingit lahendust pole ning mul on vahel tunne, et selliste riidude põhjused peituvad kusagil sügavamal - või isegi lapsepõlves - kui ainult mingitel arusaamatustel või lahkarvamustel.
Keegi kirjutas kunagi, et emad on nagu õhk, mis on alati justkui olemas ja mida me igapäevaselt hinnata ei oska. Sellele hakatakse vahel alles siis mõtlema, kui seda õhku napiks jääb või see hoopis kaob. Ma ise arvan, et emade hoolt ja armastust hakkame alles siis õieti teise pilguga vaatama, kui meil endal lapsed kodus on. Muidugi naistena. Meeste osas ei julge ma eriti suud lahti teha.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
