Juba eelmisel aastal arvasin, milline suurepärane ettevõtmine. Mitte ainult tantsude õppimise pärast, aga tore on ju vahel omavahel kokku saada ja naiste juttu puhuda, ükskõik kas metsas puu all või saunalaval istudes. Kui siis veel mõned sammud ka selgeks saavad, polegi paremat viisi, kuidas nädalalõpp veeta.
Jäin aga hoopis mõtlema ühele teisele tahule rahvatantsu juures. Kui ma esimest korda Torontos tegutseva Kungla esinemist nägin, ei jõudnud ma ära imestada, miks peaaegu igal tantsijal on erinevad rõivad. Alles hiljem jõudis minuni, et komme kõik ühes rühmas olevad inimesed sarnastesse seelikutesse või põlvpükstesse torgata, polegi mujal elavate eestlaste hulgas tavaline. On neid, kellel riided, mis põgenedes kaasa toodi või siis on eesti naiste osavad näpud oma kodukandi pluusid ja muu vajaliku ise valmis õmmelnud. Ajakirjas ,,Triinu“ jätkus neid õpetusi suurel hulgal. Uuemal ajal võib aga hoopis Eestist tellimuse sisse panna. Valik tehakse enamasti ikka oma esivanemate kodukanti aluseks võttes, kuigi keegi pole õnneks siiani käskinud sellest rangelt kinni pidada.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
