Kuigi seesama tark pole öelnud, mis siis saab, kui liigne hobiga tegelemine väga tüütuks muutub. Mina ei oska ei ühte ega teistpidi oma arvamust avaldada, sest minu töö ei olnud kindlasti hobiks. Hoopistükkis käis suure kaarega mööda paberitest, mis haridusekantsid mulle uhkelt ja pidulikult kätte andnud olid. Ja oma hobid olen hobidena hoidnud. Pole veel siiani proovinud ühtegi oma kätega valmistatud loomingut kellelegi tasu eest müüa.
Aga mis on see, mis teeb ühe töökoha mõnusaks? Kas tõesti on oluliseks ainult endale meeldiv tegevus. Mina, kes pensionipõlve juba mõnda aega nautinud, olen igat sorti olukordi üle elanud. Üks ja sama töökoht on olnud mingil perioodil selline, kust oleks tahtnud esimesel võimalusel põgeneda ja ka selline, kuhu olen lausa keksides (ehk siis rõõmuga) kohale ilmunud. Mis siis õieti määravaks on saanud? Töö ise pole muutunud, ainult ülemused ja töökaaslased on olnud erinevad.
Mul on tuttavaid ja sõpru, kes kiidavad, kuidas töö juures on kohv ja tee tasuta. Ning mõnikord saab isegi tööandja kulul süüagi (kuigi ilmselgelt pole olemas tasuta lõunaid). Samas kuulen neid teistel kordadel märkusi tegemas, kuidas tahaks kasvõi hommepäev selle hea töö jätta kus see ja teine. Kui muidugi teine koht olemas oleks. Sest lapsed... ja laenud... ja kõik see muu asi, mis meie igapäevase eluga kaasas käib.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
