Enne, kui avalikkus schadenfreude'i või parastusrõõmu kütke langeks, peaks küsima, kuhu selline käitumine, nii Spence'i kui ka hurjutava ajakirjandusega arvestades, võiks viia.
Esmalt peab toonitama, et tänu internetile ei ole selgelt enam avalikult ilmunud – ning tihti isegi valikuliselt suunatud materjal – intellektuaalne eraomand. Spence jäi just tänu internetile ilma oma aastakümneid kogutud mainest hariduskujuna. Võib küll rõhutada tema vaimset lodevust, et ta ei osanud tasemel retsentseerida teiste arvamusi, vaid hoopis liimides hiire lohistamisega nende väljakujundatud lauseid enese kirjutistesse. See ei muuda tõika: intenetiga üles kasvanud põlvkond ei pea sellist tegevust otseseks plagiaadiks. Twitteri ja muude nö sotsiaalmeediate kaudu saadetakse pärast kellegi aevastust nohupritsmed eetrisse, nii et ninasõõrmetest vallandus Krakatoa, mitte tolmust sündinud sügelemine.
Teiseks kerkib suurem mure. Kammime teiste juukseid, aga mitte omi, keelates samas nendele sama soenguga päevast-päeva avalikuse ees esinemist. Vihjan siin eneseplagiaadi fenomenile,...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
