Nagu ikka, tõusis ka tänavu kodakondsuspoliitika teema teravalt päevakorda Riigikogu valimiste eel. 21. jaanuaril võttis Eesti Riigikogu häälteenamusega 61:12 vastu seaduseelnõu, mille põhjal saavad alla 15-aastased lapsed ja üle 65-aastased isikud Eesti kodanikuks senisest lihtsamalt. Riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) fraktsiooni liikmed hääletasid seaduseelnõu vastu, leides, et sellega muudetakse kodakondsuspoliitika põhimõtteid ning lahjendatakse ja devalveeritakse keelenõudeid.
Siiani sai Eestis sündinud alla 15-aastane alaealine Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras juhul, kui tema vähemalt 5 aastat Eestis elanud kodakondsuseta vanemad seda taotlesid. Nüüd saavad sellised lapsed kodakondsuse juba sünni hetkest ja ilma vanemate taotluseta.
Lisaks näeb seadusemuudatus ette, et üle 65-aastased inimesed ei pea enam sooritama kodakondsuse keeleeksami kirjalikku osa ja võivad piirduda ainult suulisega.
Samuti võivad alaealised omada lisaks Eesti kodakondsusele ka mõne muu riigi kodakondsust. Täisealiseks saades tuleb neil aga 3 aasta jooksul loobuda kas Eesti või muu riigi kodakondsusest.
Seoses sellega tuli mitmetes raadio- ja telesaadetes taas kõne alla ka sünnijärgsete välismaal elavate Eesti kodanike topeltkodakondsuse küsimus. Paljudel meie lugejatel on ju nii asukohamaa kui Eesti pass, ehkki seadus topeltkodakondsust ei luba ja ühest tuleks loobuda. Samas ei tohi aga põhiseaduse kohaselt kelleltki võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust. Siin on muidugi vastuolu, aga et just Eesti kodakondsuse ja passi kaudu tunnevad väliseestlased sidet oma kodumaa ja juurtega, pole siin midagi muudetud.
On hämmastav, et maailmas on riike, mis on valmis kodakondsust raha eest müüma. Nii pakub näiteks Malta oma kodakondsust müügiks üsnagi kopsaka hinna eest − 650.000 eurot; lisaks tuleb veel investeerida €350.000 kinnisvarasse ja €150.000 valitsuse väärtpabereisse.
Ent Eestis on võimalik saada kodakondsust ka riigile osutatud eriteenete eest. Praegu tekitab pressis erimeelsusi poliitilise alatooniga ettepanek anda kirjanik Andrei Ivanovile sel viisil Eesti kodakondsus.
Kuigi Moskva seda ei usu, on Eesti kodakondsuspoliitika üks Euroopa liberaalsemaid. Õiguslikest erinevustest on tegelikult ainuke see, et riigikogu võivad valida ainult kodanikud.
Kuigi meie riigil on raskusi venekeelse vähemuse “südamete võitmisega” ja nende lõimimisega ühiskonda, on viimaste hulgas ometi neid, kellel ei ole küll Eesti passi ja kes ei valda korralikult eesti keelt, kuid on ometi valmis Eestit kui oma kodumaad kaitsma. See on kindlasti hea uudis kodakondsuspoliitika mõnikord üsnagi konarlikul teel.
Elle Puusaag
