Legendidesse mahub pahatihti omajagu traagikat. Nii oli ka Hans Moksiga, kelle sportlasekarjääri odaviskajana tõkestasid kaks elementi: kodakondsusetus ja vigastatud küünarliiges. Viimatimainitu hoidis teda kaks ja pool aastat treeningust eemal. Sellele vaatamata suutis ta ületada 70 meetri piiri, odaviskajate maagilise numbri. Pagulaspõlve algaastatel kirjutasid eesti lehed üle maailma Hans Moksist kui olümpialootusest. Need lootused kahjuks ei täitunud. 1948. a. Londoni olümpiaadi ajal oli Hans värske pagulasena Rootsis. Helsingis peetud olümpiaadil 1952 oli ta just Kanadasse saabunud, mis muutis ta väljavaated veel nõrgemaks. 1956. aastal oli siinkirjutaja veel melbournlane ja istus katsevõistluste ajal publiku hulgas. Moksi nimi oli tuttav ja pilk otsis areenilt ta kuju. Asjatult. Kodakondsuse saamine jäi spordimehel just magusasti hiljaks ja nagu Hans ise resigneerunult tähendab, oli ka ta hiilgeaegade päike juba loojumas. Eluaastaid oli turjale kogunenud kolmkümmend kolm.
Hans oli mitmekülgne kergejõustiklane ja tegeles paljude aladega, kuid odavise jäi ta lemmikuks ja tugevaimaks küljeks. Osalt ehk just mainitud tagasilöökide tõttu on ta meile saanud legendaarseks. Kahtlemata aitavad aga kaasa ta reibas ja optimistlik isiksus ning vaimuanded, on ta ju tuntuks saanud ka oma erksa kunstimeele kaudu.
Nägusa hästikujundatud raamatuga, mis sisaldab Hansu elukäigu kirjelduse koos rohke kvaliteetse fotomaterjaliga, on meie spordilegendile püstitatud väärikas monument. Tänu koostaja Tiit Läänele ja Hansu abikaasa Meelile, kelle ühispingutusena see on teoks saanud.
Eerik Purje