Reedel, 5. mail oli valgussõõris Juhan Liiv; laupäeval, 6. mail Henrik Visnapuu. Esimest kehastas vabakutseline näitleja Karl Edgar Tammi, teist nullteatri algataja ja mõlema etenduse lavastaja Kalev Kudu. Kolmanda osatäitjana tuleks mainida helitausta loojat, krüptilise nimega Kiwa. On see ees- või perekonnanimi, mõlema kombinatsioon või organisatsioon, jäi selgusetuks. Kuid mis tähtsus sel ongi. Kui Kiwa, siis Kiwa. Oma töö tegi ta hästi.
Kriitiku roll ei ole käesoleval juhul just kadestamisväärne. Kaastunnet loota oleks naiivne. Tuleb lihtsalt pea ees vette plartsatada ja loota, et põhi pole liiga pinna ligidal. Alustada nullist nagu teisedki tegijad. Küll lugejad otsustavad, mis numbri nad nulli ette kirjutavad. Kui kirjutavad.
Kui ei tea, kust otsast alata, siis on mõttekas alustada keskelt. Siinkohal sissejuhatuseks üks napisõnaline dialoog, mis leidis aset vahetult pärast reedese etenduse lõppu, kui saal oli valgeks tehtud ja kriitik ootamatult näitlejaga vastamisi seisis. Näitleja: ,,Noh?“ Kriitik: ,,Nojah!“ Näitleja: ,,Kuidas oli?“ Kriitik: ,,Teistmoodi.“ Näitleja: ,,Teadlikult.“ Kriitik: ,,Mh!“
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
