Ent „Mees, kes teadis ussisõnu”, mis ilmus aastal 2007, oli kui mitte just pettumuseks, siis selline teos, mida lugedes pidi peaaegu ennast sundima raamatut lõpetama. Et ehk jõuame peatselt pesueht kivirähkluseni. Nimelt ussisõnad olid kuidagi forsseeritud, ropendamist või niisama jämedusi esineb enam, kui oleks ilukirjanduses tarvis, kas või selleks, et mingit olulist osa teosest rõhutada.
Selletõttu kahtlesin natuke enne mullu ilmunud „Maailma otsas: pildikesi heade inimeste elust”, mis pärast „ussisõnu” on Kivirähki järgmine romaan, varumist ja lugemist. Kumb autor on selle kirjutanud? Võin aga julgelt ütelda, et kui just mitte „Rehepapi” tasemel, siis on raamat kvaliteetne. Meeldejäävad, huvitavad ja viisakad tegelased, nagu härra Immanuel ja Oidermaa on sellised mehed, kellega hea meelega viidaks aega vesteldes ja maailmaasju arutades.
Alapealkiri paljastab palju. Valdav enamik meist elab tavalist elu; valdav enamik meist teeb parima, et olla hea. Erand ei kinnita reeglit, kuid näiteks Eestis liikudes kohtab pea kõikjal abivalmis inimesi, neid tundma õppides saab nautida eestlase huumorisoont ja üle kõige üllatavad paljud oma mõttesügavusega. Pealiskaudsemas Põhja-Ameerikas elades on Eestis selliste inimestega kokkusaamine värskendav. Eks ole ju nii, et kõik sõltub suhtlemisest – nii teistega kui maailmaga. Üle kõige muidugi enesega ja sellest saab autor siinsetel lehekülgedel enam kui hästi aru.
Kivirähki pildikesi on teoses arvukalt. Tegelased on pea kõik ilmekalt esile toodud ja targutusi on vähe, aga elufilosoofiat palju. Näitena saaks esile tuua Vooremäe, kes tunneb tihtipeale puudust sellest, et ta pole nii pisike kui sipelgas. Härra Immanueli hämmastusele vastu tulles seletab Vooremäe: „Kujutage ette, milline eriskummaline maailm avaneks siis minu pilgule!” Puhas Kivirähk, lugeja ettekujutusvõime ei vajagi täiendamist. Selliseid kilde on teoses ohtralt, autor oskab naudingut pakkuda mitte absurdsusteni langedes, nagu vahel „ussisõnades” oli märgata, vaid lihtsurelikule arusaadavaid olukordi inimlikult kirjeldades. Ja lisaks veel, et vist ei olnud teoses ühtegi roppu sõna…
Andrus Kivirähk olevat mullu oma uut romaani esitledes lausunud, et on märksa lihtsam kirjutada seiklusjutte, kus kogu aeg midagi juhtub. Ning Ivan Orava mälestused õnnestusid, kuna ta sai fantaasial lennata lasta, selle käigus eirates kombekohasust, viisakust ja isegi ehk kirjanduslikke reegleid, kuigi viimaseid on raske defineerida. Autorile peamine oluline väljakutse on lugeja tähelepanu kütkestamine ja talle lugemismõnu pakkumine.
Selle definitsiooni järgi õnnestubki „Maailma otsas”. Mitte nii, et tuleb ühe ropsuga raamat läbi lugeda une arvel nagu põnevusromaani, vaid et seda saab nagu hõrgutisi nautida, jupi kaupa lugeda, mitte aplalt peatükk peatükile otsa alla neelata. Jah, häid inimesi on romaanis palju, selliseid, kelle taolisi oleme ise elus kohanud, kelle rõõmudest – ning ka tülgastustest, millest Kivirähk eemale sugugi ei hoia – on mõnu osa võtta. Kõik tegelased pole lihtsad, sellega peibutab Kivirähk natuke. Ent kahtlemata saab teost – ja elu – kokku võtta nende kolme sõnaga: kõik sõltub suhtumisest.
Teatavasti on Kivirähki viimane romaan Tartu College'i raamatukogus laenutamiseks saadaval.
Tõnu Naelapea
