Teemaks oli „Tagasi Eestisse?!” Kas panite tähele kirjavahemärke loosungilise teema lõpus? Need ole sinna juhuslikult sattunud, need paigaldas lektor teadlikult – ühe kõvera, teise sirge. On tähelepanuväärne, et kõver paigaldati enne – taas teadlikult.
Enne kirjanduslike teoste juurde asumist esitas kõneleja sissejuhatuseks kaks elupilti lähiminevikust. Sissejuhatus kujunes mõnes mõttes kirjandusest olulisemaks, kasvõi juba sellepoolest, et neis kajastus tegelik elu. Kirjandus on kirjandus ning igast raamatust saab tõelise pildi ikkagi vaid seda lugedes. Iga raamatututvustaja, tehku ta seda suuliselt või kirjalikult, tutvustab tahestahtmata rohkem ennast kui kõne all olevat teost.
Novembris 2011 naasis kõneleja Stockholmist Eestisse ja kuulas bussisõidul Tallinnast Tartusse välismaal töötavate joobnud eesti meeste ahastavat juttu, mida ööpimeduses heietati. Järgmise aasta märtsis oli ta taas laevaga teel uurimistööle Stockholmi ning kuulas kahe haritud eesti naise vestlust. Üks neist ilmselt töötas Stockholmis, teine siirdus sinnapoole oma isiklikku õnne (või elatist) otsima.
Kõneleja teeside kohaselt pole kirjandus elu ega vastupidi. Kirjandus ei tee mälutööd, kirjandus ei tohi olla vaid pelk meelelahutus ega ajaviide. Kirjandus pole ka ajalugu. Kirjaniku käsutuses on esteetiline mänguriist, tal on eetiline kohustus oma keele vastu, on kohustus olla inimlik.
Kirjanduslikud teosed, mida kõneleja peale esmaltmainitu vaatles, olid Andres Kasemaa „Leskede kadunud maailm” ja Lauri Sommeri „Räestu raamat”. Ükski neist kolmest ei käsita otseselt koju tagasi siirdumise teemat, talendiga või talendita, kuid kõik panevad sel teemal mõtlema, juurdlema. Nii küsi- kui õhkamismärke sigib juurde. Mõningaid kolmikpunkte. Ja isegi jutumärke.
On küsitud, kui vana peab inimene olema, enne kui tal on õigus oma eluloole. Keegi on leidnud vastuse, et kuni 50. eluaastani on inimesel elukogumused, alles pärast seda võib hakata rääkima eluloost. Kõigil kolmel kõne all oleval autoril on viiekümneni veel tükike maad. Kuid keegi neist ei kirjutagi elulugu, vähemalt mitte enda oma. Need pole elulood, vaid lood elust.
Tagasi Eestisse! Loosungi varjukülgi oma nahal kogenud kõneleja arvates ei ole probleem kirjanduses, vaid elus.
Ettekanne kutsus esile elavaid sõnavõtte. Publikut oli omajagu, kuid võinuks olla kaugelt rohkem. Mis sellest, et prof Kirss on meile n-ö „oma inimene”. Kui prohvet omal maal ka kuulus ei ole, siis kuulatav võiks ta ikkagi olla. Siinkirjutaja poolt talle igatahes sügav ning aupaklik kummardus.
Eerik Purje
