Subscribe Menu

Kolgatal

Rahvasuu järgi ei kasva Suurel Reedel isegi rohi. Luteri kiriku traditsioonide järgi on see kõige suurim usupüha, päev, mil töötegemine oli keelatud. Kuid heaoluriigis, kus saab ööpäevaringselt majanduslikult tegutseda, vaevalt keegi enam seda käsku jälgib. Kuna vanad kirikutraditsioonid seletavad, miks tuleb vagalt läheneda Jeesuse Kristuse ristilöömisele ja surmale Kolgata mäel.

Kõige keerulisemal aastal sel sajandil, elades teadmatuses, võiks piltlikult lausuda, et oleme teel Kolgatale. Kristlikul inimkonnal on kollektiivsed mured ebastabiilses maailmas. Suurel Reedel antakse luteri kirikus armulauda, viimase õhtusöömaaja mälestuseks. Armulaud on hingehoidmiseks antud sakarament. Kaaluksime, mida Jeesus ütles pühal õhtusöömaajal:

“ Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19).

Need sõnad on vajalikud, kuna meie rahvas enam kirikus ei käi. Pühapäevast pühapäevani on vahel vähem kirikulisi, kui Jeesusel oli jüngreid. Ning Toronto kaks luteriusu kogudust on ammu olnud teadlikud, et liikmeid tuleb pühamusse kõige arvukamalt Suurel Reedel ja jõululaupäeval.

See pole ainult kohalik mure. Eestis on nende arv, kes ennast kristlasteks peavad, langenud alla kümne protsendi. Võrdluseks, enne Teist maailmasõda oli see arv peaaegu kaheksa korra kõrgem. Ka mujal maailmas on sama tähele pandud. Valitseb internet ja mammona himustamine, noortel pole kas usukasvatust või huvi.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more