Kollektiivne koolmeistritöö
Sep 11, 2015
Estonian Life No. 37 2015
Mina, õpetaja. Valik eesti õpetajate mälestusi elust ja koolist aastatel 1940-2010. Koostanud Rutt Hinrikus. Hea Lugu, 2015. 368 lk.
Selle mahuka ja sisutiheda raamatu puhul on tegemist erilise teosega. Nii erilisega, et võttis aega julgust koguda selle kommenteerimiseks. Mälestusi ja elulugusid on kirjutatud viimasel ajal palju, ent mida rohkem neid koguneb, seda jõudsamalt kasvab vajadus enama järgi. Tajume üha selgemalt, et pole veel ligilähedalegi küllalt. Pool sajandit kestnud ajalist tühikut, mil mäletamine oli üks ebasoovitavamaid tegevusi, annab korvata.
Rääkides mälestustest ja elulugudest sama hingetõmbega, tekib vajadus mõlemat defineerida. On need üks ja sama ja kui mitte, milles seisneb erinevus? Lubatagu siinkirjutajal korrata ühes varasemas ettekandes pakutud seletust: elulood ja mälestused on lahutamatud mõisted, üheta pole teist. Elulugu on luustik, mälestused liha ja veri, siseelundid, sooned, kõõlused, närvikava.
Käesoleva raamatu koostaja on kuskil lausunud, et inimeste elulood on kirjandusliku ehitusmaterjali ammendamatu karjäär. Ühes hiljutises ülekutses nimetab ta neid meie aruandeks tulevikule. Sellele võiks ehk lisada, et mälestused ja läbielamused on meie vaimne testament. Pärand, millest saavad osa kõik, kes saada soovivad. Kartuseta, et pärijad omavahel pahuksisse pööravad. Kõigile jätkub, vaimne vara jagamisel ei kahane.
Mis teeb siis kõnealuse raamatu eriliseks? (Pikemalt Eesti Elu 11. sept. paberlehes)
Eerik Purje
