Kolm koputust suletud kiriku uksele – Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas vastab EE küsimustele

Küsis: Kaire Tensuda

Praegusel ajal, kus mitte vaid iga päev, vaid iga tund toob uusi uudiseid – ja sugugi mitte positiivseid – kas oskad vaimulikuna öelda mõne lohutava sõna, kuidas end selles olukorras n-ö pinnal hoida?

Tõepoolest infotulv, mis meieni jõuab, on ammendamatu. Oleksin silmakirjalik, kui kutsuksin üles uudiste lugemisest sootuks loobuma ja pead liiva alla peites infotulva uputuse eest pisiaskeldustesse põgenema. Paraku leiaksime nii end veelgi suuremas suletuses. Uudiste lugemine, nendega suhtestumine on üks suhtlemise viise. Eriti praegusel üksi-kaksi olemise ajal. Loen jätkuvalt igal päeval Eesti uudiseid ja Kanada uudiseid, mida sotsiaalmeedia vahendusel ka Eesti sõpradele jagan. Uudiste lugemine on haprale lootusele kinnituse otsimine. Samas söandan kutsuda end mõõdukusele. Uudiste sisu ja tunde amplituud muutub tundidega ja liigse kaasaelamisega võime oma vaimset tasakaalu väärata. Õnneks on viimase aja sõnumites nende kurbloolisuse paratamatusele vaatamata märgata tunneli lõpul helendamas valgust. Ja iga pisemgi saabuv elujaatav sõnum toidab meeleheite serval triivivat hinge, millest olulisim, et oleme tänaseks suutnud teadlaste poolt modelleeritust suurema viiruspuhangu ära hoida. Nii väljendub selles eraldatuse kuulekuses kogetav solidaarsus, mis viib viimaks loodetud sihilegi.