Vastasin, et pane mis tahad, aga ühte veiksesse potti pista kolm võõrasema õit. Seda potti ma tahaks oma nurgatooli ligi, et mul oleks alati ea neid kaeda. Ei Kata küsind midagi, lubas just niiviisi teha ja tegigi. Küll ma talle iljem ära seletan, mispärast mul nisuke tahtmine tuli. Teid ma inhvurmeerin kohe praegast.
Emadepäev on ju tulemas. See tähtpäev on mul alati inge ellaks teind, sest olen tähele pand, et ema süda mõtleb teistmoodu kui kõik teised südamed. Ju vist Taevaisa kudagi isevärki meeleolus oli, kui ta selle südame sinna istutas. Ma kohe seletan.
Kui ma veel Eestimaal oma talu põldusi arisin, siis pidas naabritalu üks lesknaine kahe pojaga. Üks poiss oli minuealine, teine ivake vanem. Vanem poiss oli kaitseliitlane, selle rabasid kommud kohe kinni ja viisid minema. Ei keski saantki teada, mis temaga juhtus. Kui saksmannid tulid, läks noorem poiss otsemaid koos nendega sõtta, süda oli venna pärast nii täis. Ema oli talupidamisega ädas, talle anti üks vene sõjavang appi tööle. Perenaine akkas seda oidma ja ellitama nigu oma last ja poiss lõhkus oolega tööd teha kah. Eks ta viidi varsti jälle vangilaagri tagasi ja kadus. Mõlemad pühkisid silmi, kui see juhtus, aga ega sõda kellegi silmaveest küsi.
Kui ma juba Kanaadas olin, siis sain kuulda, et naabri vanem poeg oli ikke lõpuks Siberist tagasi jõud ja emale kõneld, et ei ta oleks vist elusse jäänd, kui üks vene paabuska poleks tema eest oolitsend, temaga leivatükki poolitand ja loodusest leitud rohtudega tohterdand. Sel endal olla kah olnud poeg sõjaväljal kaduma läind. Ma olen tagantjärgi mõteld, et mine sa imet tea, äkki oli sellesama soldati ema, kes meie naabri põldusi kündis ja äestas.
Oli see nüid kudas ta oli, aga mu enda lugu pold kah palju teistmoodu. Kui ma sõja lõpus Tsehhimaa mõrtsukate käest pagema sain ja amide poolele välja jõutsin, siis ei mõist kah kuskile minna. Ega ma tead, kas Kata lastega sai Eestist tulema vai mis nendega juhtus. Sokutasin ennast ühte saksa tallu, kus kah üks Kreetjen vai Eedeltraut üksi jäänd, pojad sõjas kadund. Tegin talle söögi ja peavarju eest tööd. Olid sellelgi paieri mutil vesiväravad valla, kui ma oma pere ülesse leitsin ja laagrisse nende juurde läksin. Oli endal kah kahju lahkuda ea inimese juurest.
Jäägu need kolm võõrasema õit sel aastal minu nurgatooli ligi õitsema kolme ema mälestuseks: eestlane, venelane ja sakslane. Ja tegelikult võiks terve palkuni neid täis istutada, sest ema südamed on kogu maailmas ühesugused.
Kargu Karla
