Poliitilisi arenguid jälgides polnud juhus, et 1968. aastal, kui Nõukogude Liit lämmatas Praha kevade, asutati Põhja-Ameerikas Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS), mis seadis eesmärgiks edendada Baltikumiga seotud uurimistööd. Selleks ajaks oli pagulasühiskonnas peale kasvamas uus põlvkond, kes oli saanud hariduse Lääne parimates ülikoolides ja kellel tekkis vajadus oma identiteeti lähemalt tundma õppida. Eesti-ainelise püsiva õppetooli, instituudi või keskuse loomise idee liikus 1960. aastatel juba paljude eestlaste mõttes. Väidetavalt olevat ka USA-s arutatud ideed Eesti õppetooli loomisest Wisconsini Ülikooli juurde. Ka Euroopas leidus eeskujuandvaid lahendusi. Pärast Balti Ülikooli sulgemist 1949 jätkas Saksamaal Baltisches Forschungsinstitut, balti ajaloolased ühinesid 1951 Baltische Historische Kommission’i egiidi alla. Rootsis avati 1970 Baltiska institutet, mis õieti taaselustas 1930. aastatel tegutsenud samanimelise instituudi idee. Balti keskuste rajamise katseid oli teisigi, kuid need ei ulatunud kunagi balti-ainelise professuuri rajamiseni mõnes tuntud Lääne ülikoolis.
Paljud kaasmaalased olid Eestist pagulusse kaasa võtnud kauni mälestuse Tartu Ülikoolist. Nende seas oli professoreid, nooremaid õppejõude ja üliõpilasi, kelle stuudiumi oli sõda katkestanud ning mõistagi neid, kellele Tartu Ülikoolis õppimine jäigi unistuseks.
Mõte Eesti õppetoolist oleks samuti jäänud unistuseks kui Torontos poleks ehitatud Tartu College, kui poleks loodud selle juurde Tartu Instituut ja mis peamine, kui poleks olnud … raha. Kõik need kolm tingimust ühendas endas üks mees – hiidlase visadusega ja erakordse ärivaistuga Toronto arhitekt ja ettevõtja Elmar Tampõld (1920–2013). Toronto südalinnas üliõpilasmajaks kavandatud Tartu College’i ehitamine algas 1968. aastal ja jõudis lõpule 1970. aastal. Sümboolne oli seegi asjaolu, et 18-korruseline üliõpilasmaja sai nime Tartult. Lisaks üliõpilastele sai mittetulundusliku legaalse staatusega Tartu College ka eesti akadeemiliste organisatsioonide koduks. Tartu College’i ideekava sisaldas algusest peale haridusliku programmi, mille elluviimiseks loodi 1972 Tartu Instituut sihiga uurida, õpetada, koguda, säilitada, tutvustada … eks ikka seda ühist “Eesti asja”. Vaatamata pingutustele ja nimekate akadeemiliste asjatundjate esinemistele Tartu Instituudi programmis ei kujunenud sellest Toronto Ülikooli külje all olevat Eesti akadeemilist kultuuriinstituuti regulaarsete loengute ja õppetööga.
Kuid Elmar Tampõllu sihipärane idee õppeprogrammi finantseerimisest Tartu College’i tuludest ja võimalikust eesti-ainelisest õppetoolist leidis toetust Toronto Ülikoolis. Kanada föderaalvalitsuse 1978. aastal tehtud otsus hakata multikultuursuse arenguks andma riigi toetust etniliste õppetoolide avamiseks leidis Toronto Ülikoolis head vastukaja. Tol sügisel asutati ülikooli juures Ungari õppetool (Chair of Hungarian Studies). Aasta hiljem avati Ukraina õppetool (Chair of Ukrainian Studies), Poola ajaloo õppetool (Konstanty Reynert Chair of Polish History) asutati alles 1995.
Baltikumi ja sealhulgas ka Eestit käsitleva uurimistöö vallas andsid positiivse tõuke Toronto Ülikooli juures 1972 ja 1978 peetud AABS-i konverentsid. Mõned märgid on ilmselged. 1975. aasta kevadsemestril kutsuti Jaan Olvet Balti ajaloo lektoriks Toronto Ülikooli juurde, kuid see üritus jäi tema surma tõttu pooleli. 1976 hakkas Vello Salo ülikooli õhtukursustel eesti keelt õpetama ja ta jätkas seda kuni noorem kolleeg Harri Mürk selle töö temalt 1987. aastal üle võttis.
1978. aastal asusid Eesti Õppetooli loomise sisulisi ja administratiivseid võimalusi selgitama Toronto Ülikooli professorid Endel Tulving ja Olev Träss. 1979. aastal kinnitas ülikool väljastpoolt rahastatud (peamiselt etniliste) õppetoolide asutamise tingimused. Föderaalvalitsus oli nende õppetoolide rahastamiseks sätestanud nn. võrdse panuse programmi, kus rahvusgrupp pidi muretsema ainult poole algkapitalist, kuna valitsus toetas seda võrdse summaga. Ettevalmistused eestiainelise õppetooli loomiseks jätkusid 1978–1983 kahel rindel. Esiteks, tuli formuleerida argumendid, mis põhjendaksid eestiainelise õppetooli loomist Toronto Ülikooli juurde. Sellega koos tuli esitada plaan, kuidas õppetooli rahastada.
Oli selge, et õppetooli akadeemiliseks põhjendamiseks ei piisanud avalikkuse ees sageli toonitatud „Eesti tutvustamise“ motivatsioonist, pigem oli noil algaegadel tegemist välisvõitlusele sarnaste poliitiliste sihtidega – pakkuda tõepärasemat informatsiooni Lääne ja ennekõike Kanada avalikkuses levivate poliitiliste väärarusaamade vastu Nõukogude Liidu poolt ikestatud rahvaste kohta. Ehk teisisõnu, seda, mida raudse eesriide taguses Eestis ja sealses nõukogulikus ülikoolis oli võimalik teha piiratult või oli hoopis keelatud, tuli akadeemilise vabaduse õhkkonnas teha rahvusvahelise kvaliteedi kohaselt ja akadeemilisi standardeid jälgides. Föderaal- ja provintsivalitsus lootsid, et õppetooli tegevus soodustaks eesti kogukonna integratsiooni Kanada multikultuursesse ühiskonda. Õppetooli loomise juures olnud asjatundjad seadsid lati üsna kõrgele, ideaalis nähti lausa uut sünergilist akadeemilist valdkonda, midagi, mis kõlaks nagu Comparative Interdisciplinary Estonian Area Studies. Prof. Karl Aun oli siis võib olla realistlikum, kui ta rõhutas vajadust vahendada Eesti rahvateaduste, humanitaarteaduste ja ühiskonnateaduste arengut ja saavutusi kogu akadeemilisele maailmale ja soovitas tõsta esile interetnilisuse põhimõtte.
Eesti õppetooli idee oli neil lootuste, ootuste ja sihiseadmiste aegadel sugenemas paljudel koosolekutel ja vestlustes. Elmar Tampõld soovis küll oma eluõhtul selle mõtte, „mis tulnud tal pähe ühel argisel autosõidul Don Valley orus“ autoriõigust endale. Ta kippus mõnikord akadeemikutele etteheiteid tegema, et nad ei oska raha lugeda. Tampõllul oli paraku õigus, sest õppetooli loomine polnud võimalik majandusliku lahenduse puudumisel. Tartu College’i rahatagavara loeti korduvalt üle, majandus oli olnud helde. 1983 märtsis otsustas Tartu College’i nõukogu anda õppetooli asutamiseks 300 000 dollarit, lootuses, et ka föderaalvalitsus toetab samasuure summaga, mis kogusummas oleks vastanud ülikooli seatud hinnale rahastatud õppetooli loomiseks. Aprillis tehti ülikoolile Tampõllu, Trässi ja Tulvingu poolt alla kirjutatud ettepanek luua Graduate Reseach Chair of Estonian Studies, mis paikneks Centre for Russian and East European Studies (CREES) juures. Õppetool olekski võinud sündida tol aastal, kuid selgus, et ülikool oli vahepeal tõstnud algkapitali summa 1,1 miljonile, nõudes korraga 1 miljoni sissemaksmist. Mõte jäi jälle raha taha pidama. (järgneb)
Loe siit edasi: Kolmkümmend aastat tagasi – Eesti Õppetooli saamislugu (II)
Jüri Kivimäe
