Alles 7. märtsil 1986 teatas Tampõld ülikoolile, et nõutav summa õppetooli sissemaksuks on olemas. Prof. Moggridge omalt poolt kinnitas seda uudist teatega, et vaatamata föderaalvalitsuse seisukohale külmutada uued initsiatiivid, tehakse Ottawas erand Eesti õppetoolile. Lõpuks ometi pääses kogu üritus paisu tagant välja. 1. aprillil kirjutati alla ülikooli valitsuse ja sihtasutuse vahel sõlmitud usalduskokkuleppele (Trust Agreement), 7. aprillil kanti Sihtasutuse poolt ülikoolile üle 700 000 dollarit. Eesti Õppetool oli nüüd avatud.
Eesti Õppetooli saamisloo kronoloogia 1986. aastal on täidetud sündmustega, mille puhul on isegi raske vahet teha, mis oli teistest olulisem. Millist kuupäeva pidada õppetooli sünnipäevaks, kas 1. aprilli, 8. maid, 3. oktoobrit või 6. detsembrit? Sisuliselt on muidugi usalduslepingu sõlmimine Eesti Õppetooli Sihtasutuse ja Toronto Ülikooli vahel 1. aprillil kõige tähtsam samm õppetooli legaliseerimisel. Vaatamata asjaolule, et selleks kuupäevaks polnud täidetud ülikooli ees kaht rahalist kohustust. Sihtasutuse poolt tehti rahaülekanne 7. aprillil. Ent siis oli juba teada, et föderaalvalitsuse toetus on tulemas. See toimus piduliku vastuvõtuga ülikoolis, Hart House'is 8. mail 1986, kus Kanada multikultuursuse minister Otto Jelinek andis peaminister Brian Mulroney ja valitsuse nimel Toronto Ülikooli School of Graduate Studies dekaanile, prof. Don Moggridge'ile üle 350 000 dollari suuruse tšeki. Nii täideti ülikooli ees ka teine rahaline kohustus ja seega võib 8. maid käsitada selle päevana, mil Eesti Õppetooli avamine kuulutati Toronto Ülikooli poolt avalikult välja. Sihtasutuse esimees võis uhkusega nentida, et valitsus oli hinnanud ettevõtmist väärika rahasummaga ja tänada nii ülikooli kui ka eesti ühiskonda toetuse ja abi eest. Kuid see polnud üksnes tänukõnedega täidetud vastuvõtt. Prof. Moggridge tegi sel õhtul teatavaks, et esimeseks külalisprofessoriks 1986. – 1987. õppeaastal on valitud sotsioloog, prof. Tönu Parming Marylandi ülikoolist USAst.
Juriidilisest ja finantsilisest asjaajamisest sõltumata oli ülikool kuulutanud võistluse külalisprofessuurile välja 1985. aasta sügisel ja valinud välja kaks kandidaati – Põhjamaade ajaloo professor Hain Rebas Kieli Ülikoolist Saksamaal ja Tönu Parming. Mõlemad esitasid ülikoolis 1986. aasta algul oma prooviloengud, aga kohale valituks osutus viimane kandidaat.
Vaadates täna tagasi Tönu Parmingu (1941–1998) akadeemilisele profiilile, oleks eksitav teda pidada üksnes sotsioloogiks, ehkki ta oli sel erialal lõpetanud 1969 Princetoni Ülikooli ja saanud 1976 doktorikraadi Yale'i Ülikoolist. Temas ühinesid mitmekülgsel moel sotsioloog, ajaloolane, poliitik ja hiljem ka ajakirjanik. Õigupoolest tuli ta Torontosse USA Riigidepartemangu NSV Liidu ja Ida-Euroopa rahvusvaheliste suhete instituudi osakonnajuhataja kohalt. Tema uurimistööst väärivad ka täna esile tõstmist kaks tööd, esiteks Collapse of liberal democracy and the rise of authoritarianism in Estonia (London, 1975) ja koostöös Elmar Järvesooga välja antud teos A case study of a Soviet Republic: The Estonian SSR (1978). Tema esimestest intervjuudest Toronto eesti lehtedele kõlab optimismi ja teotahet. Parming möönis, et 1986. aasta sügissemester tuli kulutada peamiselt administratiivsetele ülesannetele ning kevadsemestril 1987 hakkab ta pidama loenguid rahvusküsimusest Nõukogude Liidus. Uurimistöö vallas olid tal väga suured kavad, kuidas teha akadeemiliselt kättesaadavaks Eesti Vabariigi Statistika Keskbüroo väljaanded, koostada paguluses ilmunud eesti ajakirjade koondindeks, hakata tõlkima Eesti Asutava Kogu, Ajutise Valitsuse ja Maanõukogu protokolle ning asuda koostama Eesti ajaloolist atlast.
Nende mahukate projektide kõrval ei unustanud Parming rõhutada eesti keele õpetamise suurt tähtsust ülikoolis, kuid lisas, et ainus keeleteadlasest professor ei saa „enda ümber üles ehitada eesti keele teaduslikku keskust”. Tema seisukoht peegeldab tegelikult tänini säilinud eksistentsi Eesti õppetooli ja Eesti keele lektoraadi kõrvuti asetusest. Tõsi, 1985.a sügisel rahastas Tartu College ka eesti keele kursusi Toronto Ülikoolis ning 1988 sõlmis Tampõld ülikooliga lepingu osaajalise eesti keele lektori koha loomiseks neljaks aastaks.
Kuid naaseme nüüd 1986. aasta sügisesse, mil toimusid veel kaks suurt sündmust, mis õppetooli ajalukku on sisse kirjutatud.
Toronto Eesti Majas toimus 4. oktoobril Eesti Õppetooli avamise auks pidulik avaaktus. Eesti Maja suur saal oli rahvast pilgeni täis. Kohal olid ja esinesid õppetooli kolm nö founding fathers – Elmar Tampõld, prof. Olev Träss ja prof. Endel Tulving. Järgnes prof. Tönu Parmingu pikem akadeemiline ettekanne „Intelligents ja ühiskond”. Panoraamne loeng käsitles esmajoones eesti rahva identiteedi probleeme ärkamisajast kuni tänapäevani. Esineja rõhutas põhjendatult haritlaskonna ehk intelligentsi kandvat ja juhtivat osa eesti ühiskonna uuemas ajaloos. Ta hindas stalinismi rasked aastad üle elanud eesti rahva olukorda nõukogude võimu all realistlikult ja kinnitas, et eestlaste rahvuslik iseteadvus ja identiteet on tugev. Tema järeldused olid õiged, see ilmnes juba Suure Pöörde eelõhtul Eestis. Osalistele kauaks meelde jäänud aktus tunnistab uhkustundest, millega meie ühiskond Eesti õppetooli teokssaamist tervitas.
Kaks kuud hiljem, 6. detsembril toimus Toronto Ülikooli Hart House'i banketisaalis Eesti õppetooli pidulik avatseremoonia. Kindlasti kõige uhkem pidu Eesti õppetooli ajaloos, külalisi arvati olevat 500 ringis. Kõrgete aukülaliste seas oli ülikooli president George E. Connell, tervitusi olid saatnud peaminister Brian Mulroney, multikultuursuse minister David Crombie, majandusminister Michael Wilson jt. Tolle õhtu eufooriast väärib esiletõstmist seik a la eestlane-võlgu-ei-jää. Enne pidukõnesid andis Sihtasutuse esimees Elmar Tampõld üle 50 000 dollari suuruse tšeki, et õppetooli põhikapital saavutaks nõutud 1 100 000 kogusumma. Järgnes prof. Parmingu inaugural lecture – pidulik avaloeng teemal „Scholarship as a National Service”. Kõneleja juhtis tähelepanu sellele, et kõnesaali seinal on maailma tuntuimate ülikoolide vappide seas ka Tartu Ülikooli vapp, mis nüüd sümboliseeris Eesti õppetooli avamist Tartu College'i suurepärasel toel. Kuid asi polnud üksnes sümbolis, mainis Parming, sest Eesti õppetooli asutamisega toodi „Tartu vaim” ka Toronto Ülikooli ja õppetool peab muutuma „eesti stuudiumite keskuseks väljaspool kodumaad”. Tema sõnul „poogiti eestluse oks Toronto Ülikooli tammele”, mis on ülikooli vapil ja ka eestlaste püha puu ning tugevuse sümbol.
Nii alustas Eesti õppetool kolmkümmend aastat tagasi, julge mõte oli saanud teoks. Kui püüda järele aimata Elmar Tampõllu väljendusviisi, siis oli rajatud maja vundament, ülesehitus seisis alles ees.
Esimese külalisprofessori Tönu Parmingu järel olid Eesti ʻakadeemilist tooliʼ Torontos ehitamas ja hoidmas tunnustatud professorid Toivo Raun, Hain Rebas, Toivo Miljan, Tiina Kirss ja Harri Mürk, kes juhatas ka eesti keele ja kirjanduse lektoraati, mille järjepidevust on õnnestunud Eva Reinu ja eriti Marju Toomsalu innuka abiga hoida.
Avaaktusest olid möödunud vaid mõned aastad, kui ülikool nõudis uuesti õppetooli põhikapitali täiendamist. Läbirääkimiste tulemusena sõlmis Tampõld ülikooliga 15. jaanuaril 1990 parandatud kokkulepe, milles sisalduvate lisakohustuste täitmisest teatas ülikooli asepresident ja provost Joan E. Foley 5. mail 1992 – Eesti õppetool oli saanud alalise (in perpetuity) staatuse. „Me kestame üle aja,” armastas korrata Elmar Tampõld, kelle nime kannab õppetool alates 2000. aastast. Eestluse pookeoks Toronto Ülikooli tammel kasvab ja areneb edasi.
Jüri Kivimäe
