Märtsis 1942. a läks Politseipataljoniga 29 (Schutzmannschaft (F) Bataillon 29) Leningradi alla rindele, sai aprillis haavata ja saadeti Tallinna.
Visnapuu ühines 1944. a talvel formeeritava Politseipataljon 289-ga (Estnische Polizei (F) Bataillon 289), kellega läks märtsis Narva rindele.
Visnapuu lõpetas Männikul Wehrmachti eestvõttel läbi viidud ja eeskätt piirikaitserügementidele mõeldud ohvitseriõppe lühikursuse ja saadeti 20. Eesti diviisi Tagavararügementi Kloogal.
1944. a oktoobri alguses õnnestus Visnapuul jõuda Rootsi.
Stockholmis õppis ta tehnilistel kursustel, mis andis võimaluse töötada joonestajana kohalikes arhitektibüroodes. 1948. a sai ta stipendiumi USA-sse, Ohio osariigis asuvasse Oberlin College'sse, mille kunstiteaduskonna ta lõpetas. Ta võitis uue stipendiumi Clevelandis asuvasse Case Western Reserve ülikooli, mille lõpetas arhitektina. Ta asutas 1956. a koos Robert Gaedega arhitektuur-planeerimise büroo Visnapuu & Gaede Inc., mis valmistas projekte erinevatele ehitustele.
Visnapuu kutsuti 1984 Ohio sõjaväelise reservi (Ohio Militari Reserve – OHMR) insenerikorpusesse kasarmute korrashoiu ohvitseriks. Talle anti OHMR-i majori auaste ning ülendati aja jooksul koloneliks.
2001. a Võidupüha puhul tunnistati Visnapuu Eesti kaitseväe koloneliks.
Erruläinuna asus Visnapuu 1987. a elama Kanadasse. Oli aastail 1998-2000 Eesti Ohvitseridekogu Kanadas esimees. Visnapuu kuulus ka Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) ridadesse. Akadeemiliselt oli korp!Sakala liige.
Herk Visanpuu suri 7. aprillil 2013 Orillias, Kanadas.
(Lüh. M. Õun „Eesti Ohvitserid ja sõjandustegelased IV”, Sentinel, 2005)
