Subscribe Menu

Arvamus: Kolumbaariumi muredest

Juhtusin olema Peetri kirkus jumalateenistusel enam kui kaks ja pool aastat tagasi, viimasel augusti pühapäeval 2020. aastal, kui riik polnud pandeemiaga seotud määrusi veel ülikarmiks teinud. Jumala sõna sai siis veel pühakojas kuulda. Küll maskeeritult ning distantsi pidades, aga siiski teiste kirikuliste seas.

Koguduse õpetaja Mart Salumäe astus kirikuliste ette teenistuse lõpu poole jõudes teatega, et kogudusel on murelapseks - mis saab kolumbaariumiga. Kuigi oli olnud kuulda linna peal, et Peetri koguduse juhatus tunneb muret kiriku majandusliku tuleviku üle, oli see allakirjutanu teada esimene avalik tunnistus, et kaalutakse tõsisemaid samme, suuremaid muutusi koguduse elus.

Saigi nii. Aja möödudes pandi kogudusele hääletusele teema anda juhatusele volitus uurida, kas kolumbaariumit, pühitsetud maad, kus on üle 300 urnikoha, mõned veel tühjad, saab riigi seaduste järgi mujale toimetada. Selleks, et siis saaks uurida kinnisvara-arendajatele Peetri kiriku krundi müümist. Ilmnes samas, et lahkhelid koguduses olid sügavad ning tugevad, enam kui emotsionaalsed, ajal, kui oleks pidanud keskenduma praktiliste lahenduste otsimise ja leidmise suunas. 

Tänavu 18. veebruaril teatati Peetri koguduse liikmetele, õigemini nende järeletulijatele, kelle vanemad, armsamad olid leidnud igavese rahu kolumbaariumi müüris, et neil on 45 päeva riigi matusteseaduste registrarile teatada, kui neil on vastuseis urnide ümbermüürimisele Yorki kalmistul, kus eestlastel on juba matusepaigad; ka sealses kolumbaariumis puhkavad kaasmaalased.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more