Peaminister Cameron on võrrelnud “Brexitit” hüppega pimedusse.
EList lahkumise tulisemad pooldajad on viis Cameroni kabinetiministrit ning Londoni populaarne ja karismaatiline linnapea Boris Johnson, kes vaatab ilmselt igatsevalt peaministritooli poole. Ligi pooled toorid parlamendierakonna 331-st liikmest toetavad “Brexitit”. Ka konservatiivide eksjuht Michael Howard teatas oma toetusest sellele. Suurbritannia vajab Howardi arvates enesekindlust minna oma teed ning majandusriskid on ülehinnatud. Mitmed arvamusuuringud näitavad, et ka enamus britte pooldab EList lahkumist.
“Brexiti” pooldajad väidavad, et EL on oma bürokraatlike eeskirjade müriaadi ja maksudega muutunud takistuseks UK edasise arengu teel. Nad soovivad ka piiride sulgemist ja väidavad, et on sündimas uus liit – Euroopa Ühendriigid, mis oleks praegusest EList veelgi bürokraatlikum ja tsentraliseeritum. Nad on ka veendunud, et EL vajab Suurbritanniat rohkem kui EL viimast ning usuvad, et UK globaalne tähtsus võiks selle sammuga tõusta ja riik omandaks keskse koha nn Anglosfääri (USA, Suurbritannia, Austraalia, Kanada ja Uus-Meremaa) riikide seas. Neid riike ühendavad samad keeletraditsioonid, ajalugu, õigus-süsteem, demokraatlikud institutsioonid ja inimõiguste austamise põhimõtted. Nii võiksid nad olla uus ühendatud jõud, tagamaks globaalset rahu ja õitsengut (Pm, 22.02.). Iseasi muidugi, kas Anglosfääri riigid ise seda sooviksid või oleksid sellest huvitatud.
Briti parlamendi alamkoja liider Chris Grayling, kes samuti pooldab “Brexitit”, leiab, et väljaastumisega seotud hirmud ei vasta tegelikkusele. Tema arvates on euro- ja põgenikekriisiga, tööhõive viletsa olukorra jt probleemidega heitlev EL minetanud oma senise näo ja autoriteedi. Linnapea Johnson jt euroskeptikud peavad Schengeni vaba viisaruumi terroristidele ahvatlevaks võimaluseks, kus neile kutsuvalt vilgub roheline tuli.
“Brexiti” tagajärjed
Erinevate uurimuste ja analüüside põhjal võib “Brexit” negatiivselt hakata mõjutama miljonite brittide elu (The Guardian, 29.02.). “Brexiti” jõustamine on planeeritud 10 aastale. Nii oleks siis referendum vaid esimene samm “Brexiti” pikal ja käänulisel teel. UK valitsuse uuringud näitavad, et seljakeeramine ELile põhjustaks suurt segadust ja ebakindlust. Kõige enam kannataksid selle tagajärgede all britid ise. “Brexit” raputaks rahaturgusid, kahjustaks tööstussektorit, kahandaks naelsterlingi väärtust jne, jne. Mis saab aga rahvusvahelistest lepetest, mille osaline UK on? Võib arvata, et nendega seotud juriidilise sasipuntra lahtiharutamine on omaette probleem, rääkimata ühise keele leidmisest ELi ülejäänud 27 liikmesriigiga.
Maailma juhtivate majandusriikide rühmituse (G20) rahandusministrid hoiatasid eelmisel laupäeval Hiinas toimunud kohtumisel maailma majandust tabava šoki eest, mis kaasneks UK lahkumisega EList.
Et Ühendriikidel on siiani sõlmimata vabakaubanduse leping ELiga, on USA siiani kasutanud UK-d sillana ELi turule. Kui seda võimalust enam pole, siis milliseid probleeme võiks see vaakum esile kutsuda? Praegu on võimatu ennustada, kas EL sooviks “Brexiti” järel edendada veel kaubandust isepäise UK-ga.
Loobumine ELi võimsa “klubi” liikmesusest võib vaatlejate hinnangul pikka aega kahjustada mitte ainult UK majandust, vaid kõigutada ka riigi julgeoleku alustugesid. Sel juhul oleks UK küll iseseisev, kuid üsna jõuetu riik.
Brüsseli ja Londoni suhted pole kunagi olnud eriti head, ent ühised huvid on neid koos hoidnud. Arvamustoimetaja Urve Eslas tsiteerib Briti filosoofi John Lucas't, kes on öelnud, et Inglise kanal on laiem kui Atlandi ookean (Pm, 24.02.). Eslase hinnangul võib referendumi ellu kutsunud Briti peaminister Cameroni jaoks olukord kontrolli alt väljuda ja tal tuleks sel juhul tagasi astuda.
Pealegi võiks euroliidust lahkunud Ühendkuningriik hakata ise lagunema. Võimalik, et šotlased korraldaksid sel juhul uue referendumi UK-st väljaastumiseks, mis ei pruugi lõppeda enam “ei”-ga. “Brexit” võib tekitada probleeme ka Põhja-Iirimaal, kus üle 20 aasta kestnud rahuprotsess on toetunud asjaolule, et nii nii Iirimaa kui UK on kuulunud ELi.
◆
“Brexit” pole mitte esimene selleteemaline rahvahääletus Suurbritannias. 1975. a, üsna varsti pärast Suurbritannia ühinemist ELi eelkäija, Euroopa Ühisturuga, toimus analoogiline referendum. Tookord väljendasid britid soovi jääda ühenduse rüppe. Aga kas ka nüüd?
Kaks erinevat kampaaniat (“Britain Stronger in Europe” ja “Vote Leave”) kütavad Suurbritannias praegu kirgi.
Elle Puusaag
