Rahvaloendusel küsiti ,,usu omaks pidamise“ kohta, millele võib vastata kuuluvuslikust aspektist, st inimene kirjeldab oma kuuluvust mingi kiriku liikmena. Samuti võivad jaatavad vastused viidata seotusele vastava usutraditsiooniga nt ajaloo ja kultuuri kaudu (,,kultuurreligioon“). Seega võiks öelda, et rahvaloendus kaardistab mingit positiivset hoiakut usuliikumiste suhtes, kusjuures kõigist võimalikest valikutest sai ära märkida ainult ühe.
Täiesti iseküsimus on muidugi see, kui mõttekaks sellise küsimuse esitamist võiks pidada. Muidugi, et longituuduuringute andmed oleksid võrreldavad, ei tohi küsimuse sõnastust muuta. Samas, küsimus usu omaks pidamise järele lähtub ühiskonnakorraldusest, kus religioon ja religioossus olid pigem norm kui erand ja mängisid oluliselt teistsugust rolli kui tänapäeval.
Kui vaadata praeguseid andmeid, mille järgi vähem kui kolmandik tunnistab mingit usku omaks, siis võtta ,,usu omaks pidamine“ keskseks uurimisobjektiks on umbes sama kui hakata küsima selle järele, mis tõugu hobuseid inimesed ratsutamiseks eelistavad, ignoreerides täiesti asjaolu, et tänapäeval sõidetakse peamiselt autodega.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
